Kui ma veel peris nooruke olin ja põrsapõlve pidasin, siis sai igasugu tükkisi tehtud ja järjest uuemaid välja mõteldud. Noore inimese pea on ju otsast otsani krutskisi täis ja need kõik tuleb välja elada. Nüüd, kus seesama pea on tühi nigu tüürimehe tubakakott, tulevad need asjad kõik jälle meelde. Nende vanade vigurite jaoks on kuskil ekstra panipaik, kus nad alles seisavad nii et koi ega rooste neile liiga ei tee. Uued mõtted aju pehkind põrmandul ei idane.

Üks temp käis sedamoodu, et kui nägid sõpra eemal kuskile minemas, siis õikasid talle, et pea kinni. Teine jäi seisma ning arvas, et sul on talle midagi tähtsat ütelda, aga sina õikasid uuesti, et lase nüüd lahti. Selle viguriga sai õige mitut omasugust jõmpsikat narritud, kuni sattusin ühe suurema poisi otsa, kes ütles minu lahtilaskmise kamandu peale, et vaata ette, Karlutt – kui ma lahti lasen, siis ta lendab sulle otse silmaauku. Siis tuli uus vigur välja mõtelda.

No nisuke see eesti keel on. Teise trikiga sai kooli ajal isegi raha teenitud. Läksid vahetunni ajal kalidori pääl sõbrale juurde ja pakkusid kihlvedu, et tema ei saa endal üksi pintsakut seljast võetud. Teine muidugi võttis kihlveo vasta ja akkas kohe sealsamas nööpe päästma ja käsi varrukaist välja sikutama. Aga sina tegid sedasama ja pärast ütlesid, et ega sina endal üksinda pintsakut seljast ei võtt, mina võtsin endal kah.

No näed nüüd, misukesed lollused inimesele meelde tulevad. Mida eile lõunaks sõid, seda ei mäleta, aga poisikesepõlve tempusi mäletad küll. Aga eks need old kah peris ilmasüita krutskid, ega nendega kellelegi paha ei tehtud. Ea, et veel midagi mäletad. Sest on nüid ulk aastaid möödas, kui sain juhuslikult kokku ühe mehega, kelle nägu oli kangeste tuttav, aga nime ei mõist talle panna. Läksin juurde ja küsisin, mis ta nimi on. Mees kortsutas kulmu ja küsis, et kas tahad kohe praegu teada, ise akkas taskust märkmikku otsima. Oli koolivend, kes prohvessuriks õppind. Kõik ilma asjad oskas ta sulle ära seletada, aga nisuke pisiasi nigu oma nimi tal meeles ei seist.

Kust ma oma juttu peale akkasingi? Kuripatt, kõlban vist ise kah prohvessuriks. Ah jah, lahtilaskmisest. Eesti vanarahval oli nisuke ütelus, et laiskus, laiskus, lase mind lahti, peremees peksab sind ja mind. Laisk inimene on ästi virk oma laiskust õigustama, tal on pea samapalju vabandusi käepärast kui joodikul. Noorest peast tuntsin ühte venivillemit, kes kinnitas, et laiskus on kõige väsitavam asi siin maailmas. Iga teise tööga on nii, et kui ära väsid, siis istud korraks maha ja puhkad, aga kuda sa laiskusest puhkad? Tema ise tuli sellega toime küll. Tihtipeale magas end väsinuks ja siis magas selle väsimuse peale uue peatäie.

Mul on kah nende palavate ilmadega kange tahtmine see Kalevipoja pahupidi pööratud loosung vai motu omaks võtta, et ära tee midagi täna, mida on võimalik omse pääle lükata. Aga seitung peab tärminiks väljas olema ja siis tuleb jutt kirjutada, olgu tal sisu vai mitte. Meil on uus käre toimetaja, see juba küsis mult täna ommuku, et Karla, kas teed õhtaks jutu valmis vai tahad mõlemat jalga lonkama akata. No ma tegin jutu...

Märkmed: