Eesti rahvas näikse elavat suure lõõritamislusti tähe all. Suvel tuleb Talinas vägev laulupidu ja siit minejaid kui murdu. Ärman käis just meil ja kõneles, et tal tuleb kah minna. Lapsed minekuõhinat täis, kuda sa isegi maha jääd. Läks kah laulukoori ja laseb nüüd noorematega võidu. Oijah, ega minagi minemata jätaks, kui kark kannaks.
Aga nalja saab selle laulmisega ikka kah. Vata seda eesti keelt oleme ju oma noortele sisse pekst nii et aitab, aga vahel viskab nisukese keeru sisse, et ole mees ja imesta. Ärmani poeg olla temalt ükspäe tõsise näoga küsind, et kui palju neid metsaminejaid täpselt oli. Et tema teada pidi olema viis: sa, ma, kaks karu ja jahimees ka. Tütar, see on vähe õrnema ingega nigu naisterahvad ikka, tema oli tund muret, et vanaste lapsed nii julmad olid, kui sauna taga tiigi ääres mängisid. Et kudas nende süda ikka lubas väikseid konnapoegi panniga lõhki lüüa.
Ärman-poiss oli siis tükikese aega kukalt kratsind enne kui ise taipama akkas, kudamoodi lapsed laulust aru said. Seletas tasakeste ja kannatlikult oma võsukestele kõik ära ja noorte näod jusku selgisid natuke. Aga siis küsis poeg äkki, et mis asjad need laulukangid on ja kuhu ja kudamoodi neid lastasse. Ärmanikene oli just igi pühkimise lõpetand ja jäi ammuli suuga kuulama. Mis kangid? Kes laseb? Talle ei tuld pähegi, et va kadund Kopvillem oli selle saunataguse ja tiigiäärse lauluga koerust teind js nisuksed sõnad sisse sokutand, et „saunast, tiigist, vanast pannist, laulukange laseks konn“. Et poiss oli mõttes sõna sedaviisi poolitand, see tegi nalja küll, aga näitas kah, et noore inimese pea jagab. Ärman seletas siis uuesti, et nigu igal romaanil on oma kangelane, nii on mõnikord laulul kah.
Tütreke märkas, kuda vanamees selgitamisega vaeva nägi ja otsustas isale eadmeelt teha. Kiitis laulupeo korraldajaid, et õpetliku „Muti onu“ laulu kavasse võtsid. Temal laul peas ja kõik viis tähtsat eesti lindu kah tuttavad: vares, arakas, kull, kaaren ja nupukas. Ja eesti viisakus sulaselge – teab, et karu on ainuke loom, kellele peab ärra ütlema.
Kui Ärman mulle neid lugusid jutustas, tuli mulle mu oma noorus meelde. Vata see eesti keel on ikka nii vigurisi täis, et jääd vahel Eestimaal elades kah jänni, polegi vaja väljamaal sündida ja ülesse kasvada. Tulin ükskord koolist ja küsisin isa käest, mis asi on laastutulija. Taat ehmatas piibu ambust – arvas, et poeg on alevis ogaraks koolitatud. Aga mina näitasin oma etteütluse vihikut, kuhu olin selgeste kirjutand: „Laastutulija laenuleib ei kesta kaua“. Õpetaja oli küll ühte kohta punase tindiga juti vahele tõmmand, aga mind see targemaks ei teind.
Nojah, nisuke see eesti keel on. Aga tühja sellest, peaasi, et laulud lähevad.
Karla kalendrisaba: Laulud nüüd lähevad
Meelejahutus | 24 Apr 2009 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
