Aga tore on kõigi nende laulmiste peale mõtelda, mis elus on tehtud. Lauldud sai külavahel ammu enne kui koorilauluga tutvust tehti. Ja meil oli peris mitmekesine kava või reparatuur, nagu koorijuhid ütlevad. Neid laule nüüd enam ei osatagi. Ma mäletan, kui seakarjas käisin. Ronisin suure kivi otsa ja kõõrutasin sealt, nii et küla kajas: „Küll on külän küürakid ja vallan vanatüdrukid!“ Vana kirju orik kuulas niisuguse näoga, nagu tuletaks oma õnnelikku ja muretut põrsapõlve meelde. Naabripoiss ajaski pila, et orik olevat mulle alt vastu lauld umbes nii, et „omas noores notsupõlves, vana sea silma all, kasvasin ma kaerakõrres, olin rõõmus rõugu all“. No see oli muidugi lorijutt, aga tegelikult oli see ka ilus laul.
No ja siis sõber Kusta. Tema akkas tükk aega enne mind tüdrukuid piiluma ja üks oli talle õite kõvasti sipelgaid püksi puistand. Küll ta pidas plaane, kudas öösel tüdruku aidaukse aagist lahti saaks, aga tüdrukul oli kangesti vali ema, kes valvas tütre voorust nagu Niiluse krokudill. Kustakene oleks vaata et armuvalu kätte ära kõngend, aga vanapoiss Endrek tuli appi. See oli ehalkäimise alal veteran ja noorest peast mitu korda koju tuld, aknaraamid kaelas. Tema tundis nooti ja teadis, et tüdruku mamma on lesk. Sihuke istub muidugi tütre aidaukse ees nagu koer heinasao otsas — ise ei söö, aga looma ka ligi ei lase. Ütles Kustale, et tuleb minna kahe mehega. Tema otsib oma noorepõlve võlukunstid põhukoti alt välja, õerub läikima ja pakub leskprouale tükiks ajaks nii meelepärast tegevust, et Kusta-poiss võib segamatult aidaukse kallal muukraudu tarvitada. Kudas neil see asi korda läks, kes seda täpselt teab, aga ommikupoole ööd tulid nad kahekesi suure lauluga tagasi küll, ikka et „kui susi soo peal varssa sõi, siis mära mäe peal mängu lõi“.