Karla kalendrisaba: Lõimu ja sõimu
19 Oct 2007 Kargu Karla
Vata kus nüüd on need ajad jälle imelikuks läind. Ei tea enam, mis nimega sa kedagi kutsuda tohid. Vanasti oli Karla ikka Karla ja Kata ikka Kata ja igal naabrieidel või -taadil oli kah oma nimi. Ja lisanimesid pandi inimestele kogu aeg, mille järgi neid veel paremini ära tunti. Meil oli külas poepidaja, kel külm noorest peast sõrmed ära võtt ja ainult päkad perra jätt, selle nimi oli rahvasuus Käpa-Kusta. Igaüks sai aru, kellest juttu ja keski ei pand pahaks, Kusta ise ka mitte.
Venelasi oli meil kah külas omajagu ja nendega elasime ilusti kõrvuti, ei old meil pahandust ega kedagi. No mõni ütles venelase kohta tibla ja nemad ütlesid vahel meie kohta tsuhnaa, kes sellepärast siis kellegagi pahuksesse läks. Nisukest sõna nigu lõimumine ei tuntud ültse, lõimest kõneldi meie majas siis, kui Kata käskis kangasteljed tuppa tuua ja sättis niied ja lõimed paika. Aga nüüd ei saa Eestimaal eestlased venelastega muidu kõrvuti elada, kui mõlemad tuleb ära lõimata ja selle tegevuse juures on sõimamist rohkem kui lõimamist.
Mina ei tea, kes selle lolli tarkusega välja tuli, et venelast ei tohi enam muulaseks nimetada, aga see pidi kindlasti olema liiga palju koolis käind inime. Ütles, et muulane kõlab nigu muul, mis pidada olema obese ja eesli segu ja see olla alvustav. Prooviti kõnelda vähemusrahvastest, aga no igaüks saab aru, et kui nende isad või vanaisad olid enamlased, kuda nemad siis nüüd vähemuse nimega leppida saavad. Ja ükski tark ei leidki uut nime, pane vai nummer nime asemele.
Akkasime siis Kataga kahekesi seda asja arutama. Et kui inimeste nahad nii ellad on, siis tuleb terve sõnaraamat ümber teha ja pooled sõnad välja praakida. Mina rehkendasin, et kui vene tõugu inimesele muulane tuletab muulat meelde, siis keel ehk viib mõtted keelamisele, kõrv kõrvaldamisele ja silm silmusele, mis enne poomist kaela pannakse. Tuli tähendab tulistamist ja kool koolnut. Katat oiatasin, et ärgu ta enam kakku küpsetagu, sellest võib kaklus tulla.
Katal sai minu jutu peale ing täis ja ütles, et siis tohi enam loomi-linde kah pidada. Temale tuletavat kukk kuklalasku meelde ja ajavat kananaha ihule. Tibust maksa kõneldagi, kaugel see tibla sealt on. Ja part parteist. Lapsele ei julge enam kommi osta, äkki saab tast kommunist.
Ma siis lohutasin teda, õieti küll rohkem ennast, et viin võib sõnaraamatusse alles jääda. Kohe tulevad viinerid meelde ja ongi sakuska omast käest.
Kata tigetses ikka edasi ja arvas, et on neil venkudel siis vaja muulased olla. Akaku eestlase moodi elama ja siis pole enam ühtegi muulast, oleme ühed kohtlased kõik. Mina ääletasin selle ettepaneku poolt ja oligi jälle perekonnas armoonia.
Märkmed: