Karla kalendrisaba: Lümpjaad
No nüüd on siis seal Kreekamaal need lümpjamängud käimas. Kata on juba televusseri ees endal silmad kõõrdi vahtind, et kas ikka kukub meie kapsaaeda kah mõni medal või ei kuku. Aga kus ta saab kukkuda, kui neid spordiarusid, mida meil arrastatakse, pole ültsegi kavasse võetud. Meil on ju kaks rahvussporti, kus meil pole vastast terves laias ilmas. Need on vägikaika vedamine ja sõbrale jala taha panemine. Seal me oleme ületamata meistrid, aga ainult omavahel, võeraste vasta oleme üsna atud.
Sa jeerum küll, kus aastat viiskümmend ja vähe rohkem tagasi, kui me siin maal seda pagulaspõlve asutasime ja arendasime, oli meie rahvas kahte lehte löödud nagu aidamehe abe. Ühed olid Rootsist tulnd, need olid juba mõne aasta raha teenind ja äid kombeid õppind, pidasid endid jusku enamaks. Minusugused jälle, kes Saksamaa laagritest tulid, oskasid paremini samagonni ajada ja omateada olid kangemad teda trimpama kah. Vat seal kuningamaal oli ju seda viinakraami raske saada, topsitõstmiskultuur kohe kannatas. Vähemalt nii me rääkisime, aga küll me neile ikka vähe kadedad olime kah. Nüüd on aastad meid nii ühesugusteks lihvind kui lutsukivid ja vägikaigas kasvatab seina najal sammalt.
Jutt käib, et kui Venemaal vana vunts lõpuks vedru välja viskas ja põrgu läks nagu kõik tiktaaturid lähevad, siis olla vanasarvik teda väga aupaklikult vastu võtt ja näidand, kui kõva kord temal põrgus on. Iga katla ümber olnd jekimid arkidega valves, et keski põgenema ei pääseks, aga üks katel olnd valveta. Sarvik seletand, et seal on eestlased ja neile pole mingit valvet vaja. Niikui üks välja ronima akkab, on teised tal püksitagumikus kinni ja kisuvad tagasi. See võib õige olla küll, sest kodueestlased muudkui sõimavad meid, et punasest põrgust välja saime ja kiruvad, et nemad ei pääsend takistama. Ja meie siin muidugi ristime neid selle eest, et sinna jäid. Ikka arutame, et kuda see või teine tegelane Siberi saatmata jäi. Või kui saadetigi, oleme jälle kurjad, et ta eluga tagasi sai.
Kas teate, ma olen seda asja mõeld ja mõeld, aga kudagi ei saa õiget otsa kätte. Et kui neljakümne neljandal aastal need asjad nii ilusti klaariks tehti, et vaskistid põgenesid läände ja kommud jäid sinna, kellele seda uut vabariiki siis vaja oli, mis nüüd juba kolmteist aastat ingitsend. Kas ehk venelastele, kes sinna sisse toodud ja enam välja minna ei taha? Nemad on ju ilmasüüta, vast neist kasvavad õiged eestlased. Ei, teate, see mõte mulle ka ei istu. Tuleb ikka vägikaigas välja otsida ja asi korda teha. Keda püsti tõmmata ei jaksa, sellele jalg taha, kui ise tõuseb. Olgu meil ka oma lümpjaad.
Arvamus
TRENDING
