Panin nisukese pääliskirja eas lootuses, et ehk saan niisama kuulsaks kui see Tammsaare, kes Mäe Andresest ja Oru Pearust viis paksu raamatut valmis kirjutas. Tegelikult ajas mind kirjutama ainult vana mehe uudisimu, et kuda seal Seedrioru põhjas siis ikka läks, kuhu Mäe Tõnis pidi laulma tulema. Ärman pidi ju minema seda asja kontrollima, nigu ma mineva nädali kirjutasin.

No Ärman käis seal ära jah, tuli ükspäe minu poole, lõi kontsad kokku nigu õntsa Aadu soldat ja raporteeris lausa Narva pataljoni poisi kombel. Ma siis ütlesin, et võta volna ehk vabalt, aga jutt kõnele ära, ega ma mujalt midagi teada ei saa.

Esimene asi, mis Ärman ütles, oli see, et oru põhjas oli kuum ja niiske nigu põrgukatlas. Et tal old kogu aeg irm, et äkki keski paneb kaane peale, siis keeb liha kondi ümbert lahti. Pärast õhta oli tuld taevast nii palju pauguga vihma, et kui oleks jõud tammi ette ehitada, oleks praega Seedrioru asemel Seedrijärv.

See jutt oli täitsa usutav, aga ega ma teda enda poole ilmateadet andma ei kutsund. Mul oli ikke imu kuulda saada, kudamoodu selle Mäe Tõnise laul kõlas ja mis mulje talle sest mehest ültse jäi. Ärman ütles, et kudagi imelik mees oli see Tõnis. Laulis peris easte, tegi kõva äält, ringutas käsi ja väristas abet, aga jutt ajas irmu nahka. Oli üteld, et on nelikümmend viis aastat püünelaudu kulutand ja mitu mikervonni tummaks karjund, aga karjääri algus oli tal old vähe niru. Oli läind ullumajja uluma ja ullud olid ta sealt välja kupatand.

Ma kohkusin sellest jutust peris ära. Kui inime oma laulmisega ullumajast peale akkab, kus see siis ükskord lõppeda võib! Aga Ärman ei last mul kaugemale mõtelda, segas kohe vahele ja ütles, et nüüd tuli Tõnis Seedriorgu ja ajas meie noored ulluks, ja nii ulluks, et need ei last tal laulmist ära lõpetadagi. Ja tal old noor kena naine kah ühes, Kärt nimi, olid lauld kahekesi nigu inglikoori kanditaadid. Seletas veel, et see Kärt pidada oopis regilaulja olema.

No see uudis ajas mu mõistuse peris segi. Mis regilaulu sa keset suve laulad? Suvel laseb iga mõistlik mees vankri vai kaarikuga ja kui Ärman õigust kõneles, siis oleks õhta iljem lodja vai lootsiku laulu vaja läind. Poiss sai pahaseks ja ütles, et ma olla vanamoeline. Ma ei lausund selle peale midagi. Las ma olla vanamoeline. Peaasi, et laulmine ästi läks ja kõik orud ja mäed kenasti rahule jäid.

Märkmed: