Minule ei meeldi, et seitungid kogu aeg kirjutavad ainult nendest inimestest, kes juba kuulsad on. Kirjutagu minutaolistest, siis saame meie kah kuulsaks. Sedaviisi saab kuulsusi rohkem ja siis on trükimustikutel (leheneeger ei tohi enam ütelda) endil kah rohkem kõneainet. Evripodi äppi, nigu siinmaal üteldasse.
Viimasel ajal on lehed old suurt lärmi täis, et üks inglise Kata saab tulevaasta mehele. On ühe printsi ära võrgutand ja loodab ise kah printsessiks saada. No asi nüüd, mida kuulutada. Iga õige tüdruku tulevane on tema prints. Kui minu Kata oma printsi leidis, oli kah õnnelik ja nii kurjavaimu ilus, et kasvai ammusta nigu ahjust tuld sooja kaapekakku. Aga Kata prints oli arilik Karla, kelle nimel pold sirri ees ega sorri taga, ja kuningriiki pold tal kah rohkem kui paarkümmend vakamaad põldu, karjakoppel ja singlikatusega majaubrik. Ei pand seda uudist keski lehte. Ainus avalik tähelepanu oli, et õpetaja õikas kolm korda kantslist maha enne kui sõnad peale luges. Aga tubli mehe sai. Ei sellest inglise printsist ole kündjat ega külvajat, vaevalt ta muud oskab kui kenasti kummardada ja naeratada, nii ülemised ambad ja igemed paljad.
No ja ega Eestimaal asjad teistmoodu ole. Lehed enam muust ei kirjuta, kui ühest kuulsast tirigendist, kes tüdines orgestri juhatamisest ära ja läks jänesejahti. Põrutas paugu ära ja sai vist ikke pihta ka, aga lask ei old surmav, aavikuemand lingutab veel kõrvu ja vigiseb läbi lõhkise moka. Tirigent kutsus teisi pillikoorijuhtisi ja muid ajudega inimesi appi, et korraldame ajujahi. Teised ei viitsind tulla ja tirigent viskas südametäiega püssi põõsasse.
No vat selles minu protest seisabki, et seitungid ei ole erapooletud. Kirjutagu nii, et kõik saavad võrtselt tähelepanu, printsid, pillimehed ja pinsinäärid.