HERMAN

Noh, käisin jälle tiiru onu Karla pool ära, ega mul sellest pääsu ei ole, kuni vanamees ikka veel oma käehäda kaebab ja „kompluuteri“ ega „hinterneti“ ligi ei pääse. Aga mõistus on küll mehel ikka endiselt erk ja huvi maailma asjade vastu elav. Segast juttu ta pole hakanud ajama ja tänu taevale selle eest, selle töö tegijaid on tematagi küllalt.

Vana esimene küsimus oli muidugi, kas võidusammas sai ikka lõpuks püsti või käib sõda selle ümber edasi. Kinnitasin täie aususega, et mõlemale küsimusele võin vastata jaatavalt: sammas on püsti ja sõda käib edasi. Irisejaid on igat sorti, küll risti, küll natsisümboli, küll röögatu hinna kallal. Kusta kostis selle peale, et nojah, ristiinimesi on Eestis väheseks jäänud küll ja natsindus on mõnele suupruukijale nii kindlalt moka külge kasvanud, et ei oskagi end teisiti väljendada. Ja mis kaunis, see kallis – see on iidne tarkus.

Rääkisin Karlale selle ka ära, et üks saksa soost ajaloolane on nimetanud meie sammast vägivalla sümboliks. Karla tahtis selle mehe tagapõhjast pisut rohkem teada ja eks ma siis ilmutasin, et Saksamaal sündinud, Venemaal koolitatud, Eestis töötab... Karla tõmbas näo muigele ja lausus ainult, et „ah sedasorti sakslane“. Ei poetanud rohkem sõnagi ja mina jäin ka igaks juhuks vait.

Mainisin ka, et Võidupüha puhul võtsid ajalehes sõna kaks kõva kirjanduslikku Kivi – rähk js sildnik – , kes kumbki pole iial head jahu jahvatanud. Sildnik mõnitas ja pritsis ila nagu alati, aga rähk ei osanud paremat teha kui lasi Ivan Oraval ära surra. Selle peale arvas Karla, et eks tema pea siis veel kaua elama, muidu ei mäleta varsti keegi neid ilusaid aegu, mida enam ei ole ega tule.

Muid rahvuslikke uudiseid pole mulle silma torganud ega kõrvu kostnud. Saksamaal algab estotamine ja Tallinnas timmitakse kõrisid laulupeoks, need kõminad on kõik veel tulemas ja nii ma Karlale kostsin. Siia polegi kuigi palju kõmistajaid järele jäänud, ise käin ka nagu vaim oma tühjas majas ringi ja ootan peret tagasi, et saaks värskemaid uudiseid.

Ah jaa, paraadi peeti Toronto linnas hiljuti küll ja lehed olid uhkeid pilte täis. Oleksin ise ka läinud, aga kuidas sa lähed, kui oled nii vanamoeline, et abikaasa on vastassoost, esimene ja ainuke, ning õpetaja on teile kirikus sõnad peale lugenud. Ei hakanud selle jutuga Karlat ärritamagi. Ütlesin, et küll järgmisel nädalal toon uusi ja paremaid uudiseid. Midagi tuleb ju vanale inimesele lohutuseks öelda.

Märkmed: