„Kas sa Tshaarli oled sihukesi monstrumeid elus enne näind?“ päris naabrimees minult uulte värisedes. „Usud sa, et sihukesi on ilmas olemas?“ Ja näitas mulle laubase Sun'i esikülge, kus tapetud vene laste ja teiste pantvangide pildid. Arilikult ma neile ikka vastan midagi, aga seekord ainult vaatasin küsijale otsa ja kõndisin tuppa. Kudas ma talle seletan ja ta uskuma panen, et olen näind jah ja tean, et nad on olemas ja et tegelikus elus näevad nende ohvrid palju koledamad välja kui pildi peal. Ilmasüüta ja kaitsetu inimese tapmine on alati irmus old, aga minu naaber ja kõik temataolised said sellest alles siis teada, kui see venelastega nii juhtus. Kui venelane sedasama meie rahvaga tegi ja meie neile sellest kõnelda püüdsime, siis vahtisid kõik meid nagu ullumaja kandidaate.

Meie siin teame kõik, et pantvangide võtmine on venekate eriala. Veel siis, kui esimesed meie inimestest omaksed siia endale külla said kutsuda, ei lastud neid sealt tulema, kui kedagi pantvangiks jätta pold. Tänased monstrumid on nende endi usinad õpilased ja maksavad oma õpetajatele kätte. Kui mina veel oma Punnpabula talu pidasin, siis ei saand ma kukkegi tapetud, suuremast loomast rääkimata. Alati pidin sulast palgates uurima, kas sellest kesiku või oina veristajat on, ise ma sellega toime ei tulnd. Aga kui see verine aasta mööda sai, siis venelast tapma läksin küll ega oolind sellest, et selleks tuli saksa munder selga tõmmata.

Näed, alles mineva nädali olin irumant, kui kirjutasin, et ehk panevad Lihula ausambale tinamenti alla. Ma mõtlesin, et seda ehk teevad võerad uligaanid, aga et meie oma valitsus saadab politsei piprakaasi ja verekoertega, seda ma küll oodata ei mõist. Mina sõdisin saksa mundris meie kõige kurjema vaenlase vastu, aga nemad tulid eesti mundris eesti rahva vastu. Ja ikka arvatakse, et mina olen see, kes äbenema peab!

Minu tänane sõnum või messits oma rahvale on sihuke: jätke jagelemine nende ausammaste ümber ja ärge tõtake uut ülesse panema. Lihula sammas tegi oma töö. Meie peaminister peab elulõpuni äbiga elama ja võibolla riikigi juhtima, sest ameti mahapanemiseks tal vaevalt mehisust jätkub. Sama kehtib välisministri kohta, kes kaebas, et välismaailm ei saa meist aru. Muidugi ei saa, sest ta pole selgitada osanud, kuigi saab selle eest oma riigilt ja rahvalt kõva palka. Minule ja mu kaaslastele on ausambad ammu püstitatud. Need on iga tänuliku eestlase südames. Inimese süda on palju paremast ja kindlamast materjalist kui pronks või kraniit. Ja kõva autasu on meile kah maksetud. Paljukannatanud rahva südameveri on kõige kangem valuuta. Selle kurss ei lange kunagi.

Märkmed: