No vahel on jah nii, et pole õiget praadi ega putru käepärast, aga on suutäis sousti, kahvlitäis kardulast ja lusikatäis leent, no ajab nälja ära, noh. Eks uudistega ole niisamuti – kui ühte suurt uudist ei leia, ajad ulga veikseid kokku ja kirjutamisel on ikke mõte sehes. Kes oskab, puhub mõne veikse uudise suureks kah, suskab soola juurde ja puistab pipart peale, pärast on roog missugune.
Tegelikult on viimasel ajal peris palju asju juhtund, aga ise ei pääse neid enam nägema. Kutsusin siis aga jälle Ärmani oma poole, et antku asjadest aru ja siis otsustame, mis oli ästi tehtud ja mis tuleks parem välja, kui meie pumba juurde pääseks.
No Ärman siis seletas, et oli proovitud mitut viisi Võidupüha pühitseda, aga ikke kukkund rohkem kaotuse moodu välja. Et see kinu, mida Eesti Majas näidati, pold ültse Võnnu lahingust, vaid sellest, kuda Narva pataljoni poisid peksa said ja kuda neid, kes eluga välja tulid, nüid veel tagantjärgi natsideks sõimatasse, nigu poleks Siberi orjatööst küllalt old.
Ühes kirikus oli sedasama asja küll ästi suurejooneliselt tehtud, aga ikke läind sedasi, et peaasi pold Võnnu võit, vaid köstri kaotus. Kujutad sa ette, köstriärra sai alles ühessakümmend viis aastat vanaks ja juba otsustas, et tema enam orilat mängida ei viitsi. Selle kohta ei mõista muud ütelda, kui et nüütse aja noortel pole püsivust. Aga ehk mees mõtleb ümber ja tuleb tagasi, lootma peab.
Eestimaalt oli käind üks noor laulukoor siin, aga lauld puhta vanu laulusi. Selle kohta ütles Ärman küll, et see pold nende süü, nemad tuntsid meie publikut paremini kui meie ise. Noori pold ültse kohal. Pooled kuulajad olid tsaariaegsed ja sellepärast lauldigi neile keisrilaulu. Ülejäänd pooled olid kuldrannakesed ja põhjamaa päikese kullased, need said kah oma jao. Aga ilusti olid poisid lauld küll ja last endid naisterahval kamandada.
Ma ei mõista arvata, kuda teiega on, aga mina sain sest natukesest ikke söönuks. Ead isu teilegi!