Ma rääkisin selle peale talle ühe vana anektoodi vai lorijutu, mis meelde tuli. Ükskord oli pärast nisukest mängu vai matsi kaotaja poole värativahi kallim tuld talle õnne soovima, et küll sina oled ikke kiire poiss. Kõik proovisid sulle palliga pihta anda, aga alati said eest ära.
See jutt tegi poisi tuju natuke paremaks küll. Aga siis ta jäi mõtlema ja arvas, et ehk nüütsel ajal peabki nii olema. Ühes kohalikus seitungis oli seist nisuke uudis, et keski tiplumaat vai muidu tähtsam jutumees oli soovitand, et sõjas peaks soldatitele akkama medalisi ja aurahasi jagama teistmoodu – mitte selle eest, et vaenlase maha laseb, vaid selle eest, et laskmata jätab. Et inimesetapmine on irmus asi ja kes seda vähem teeb, on parem inime ja muidugist ka etem soldat.
Vata see jutt pani jälle minu mõtlema. Mulle oli kah poisikesest peast õpetatud, et ea sõna võidab võõra väe, aga see jutt ei taht kudagi sõjaga kokku käia. Eade sõnade rääkimine on just nende tiplumaatide töö. Soldatit ei kamandata kunagi oma tapatööd tegema enne kui kõik ead sõnad on räägitud, aga võõras vägi muutkui trügib edesi tulla. Soldatil läheb sõjaväljal kuulipritse ja kranaatisi vaja, katekismusega ei tee sealt suurt midagist ära.
Ärman arendas seda teemat edesi ja rehkendas, et sedasi oleks peris ea medalisi võita. Ühe saad oma valitsuselt ja teise vaenlaselt, et tema töö kergemaks teed. Arvata võib, et nende poole peal nisukest propakandat ei tehta. Ja nalja saaks, kui jalgpallimängus akatakse kah seda võitjaks lugema, kes palli eest kiiremini ära jookseb vai seda tihemini oma väratisse taob.
Ma siis oiatasin teda natuke, et olgu sõjaga kuda on, aga jalgpalliga ei maksa jukerdama akata. Need, kes võidu uvides suurte summade peale kihla veavad, võivad pahaks panna ja siis alles õige sõda tuleb. Seal lüüasse päid otsast suurema vihaga kui lahinguväljal.