Nojah, see oli ikka sel vanal ajal, kui minusuguseid kah veel meesteks peeti ja kes ka vajaduse korral mehe eest väljas olid. Oli niiviisi, et kui kaks parajat lõuapuud külavahel kokku said ja tered olid vahetatud, siis üks küsis jutujätkuks, et no mis saab siis meist ja meie lastest. Ja teine kostis sellepeale kohe, et obesevargad ja valerahategijad. No eks see vanarahva tarkus sel ajal nisuke oli - selle vanarahva, kes minust kah veel vanem oli — et lapsi koolitada pold mõtet. Koolist ei tuld muud välja kui obesevargad ja kel obesevargus juba ästi selge, see akkas valeraha tegema kah.

Eakene küll, see oli ikka rohkem nali ja pila. Minu noorepõlve aegu peeti juba aridusest lugu. Aritud mees oli küla peal au sehes, kui ta koolis ikka midagi õppind kah oli ja mitte ainult isa raha maha lakkund ja külavahel värvimütsiga mardisanti mängind. Isegi mõned peretütred olid nii tragid, et akkasid vanemate meeleärmiks aridust nõudma. Tulid koolist koju, koristasid panni söögilaualt minema ning panid taldrekud ja noad-kahvlid asemele. Ja said mehele kah, pold äda midagi.

Aga nüüd, näetsa, on obesevaras, aritud või arimata, juba ammu töötatööline. Ei ole, kust obest varastada, ja kui leiadki suure surmaga nisukese paiga, siis pole, kellele teda müüa. Ainult varastamise lõbu pärast ei ole kah mõtet vangiminekuga riskida. Oleks veel sõjaaeg, et tapaks looma ära ja teeks vorstiks. Nüüd ei osta seda vorsti keski ja ise kah ei söö. Nii et selle ausa ameti on kah moodne aeg tuksu pand. Autovargus pole amet ega kedagi, sellega tuleb iga tattnina toime ja kohus kah ei karista.

No valeraha tegemine oli juba peenem töö. Selle tegijad olid ikka edasijõudnute klassist läbi käind. See pold niisama, et võtad vähe paksema paberitüki ja maalid numbrid peale. Nisukese asjaga ei pett sa kedagi. Maamats võis olla tume kui tubakajunn, aga raha ta tundis. Seal pidi sul juba massinad olema, trükipressid ja teab-mis värgid. Ja kui vahele jäid (ja ükskord sa ikka jäid), siis kohtusaksad väänasid sulle neid aastakesi ikka kümnekaupa, pold seal ükshaaval jupitamist. Kui kompluuterid välja tulid, siis akati nii peent valeraha tegema, et petsalistid kah ei taiband, kas on õige või vale.

Aga Eestimaal kautati see amet kah ära ja oopis isevärki viguriga. Just kuulsin uudist, et kroonupank akkas ise valeraha tegema. Lasi võltsid sajakroonised turule ja kes sellega vahele jäi, see pulkade taha läks. Kui pärast selgus, et pole ise teind, üteldi sorri ja lasti koju. Ja et valeraha ültse rahva ulka lasti, selle kohta üteldi teine sorri veel. No kas tead, see tuletab juba seda meie küla mustlase lugu meelde, kes obesevarguse eest kohtukulli ees oli. Ütles kohtunikule, et ei temal ole varguse kommetki. Et leidis maast oheliku ja akkas sellega koju minema. Kui koju sai, siis märkas, et oheliku teises otsas oli obene. Eksimine on inimlik ja inimesed oleme kõik, pangaärrad ja meie küla mustlased.

Märkmed: