Tuleb äbiga meelde, kudas me sõber Kustaga ühte koolivenda naersime sellepärast, mismoodi ta koduloo tunnis porgandit kirjeldas. See vaene poiss jõudis kah ainult kolmanda klassini ja sedagi suure punnimisega. Oleks siis see maimetsaliste kord juba kehtind, oleks poiss võind toktoritöö valmis kirjutada teemal „Porkan on kulduurtaim“.
Oli ka juttu venelastele eesti keele õpetamisest. Oi, sellel alal on juba edusammud kõvad, ma olen seda jõud ise tähele panna. Nagu te vast teate, ma käisin ikka ise ka korra selles uues vabariigis ära, kui vana liit oli laiali löödud ja uut pold jõutud veel õieti ehitama akata. Läksin Narva sõbrale külla. Selles linnas on ju eestlasi vähe, aga jeestlasi sedajagu rohkem. Läksin kioskist lehte ostma ja nägin suurt silti: SENDID EI VÕTAME. No mul juhtus krooniseid olema ja sain ikka oma seitungi kätte. Aga kui sõbra pool käidud ja vanad ead ajad koos läbi tuulatud, akkasin Talina poole tagasi tüürima. Küsisin sõbralt, misuke sõiduk oleks kõige otstarbekohasem ja tema soovitas kiirbussi. Kinnitas veel, et jaamas on selged sildid väljas, mis juhatavad õigesse kohta. Jaama leidsin üles, aga vat seda õiget silti ei leidnud. Läksin siis ühelt asjamehelt küsima, tegin ädalise näo ette ja ütlesin, et olen välismaalt. „No mis sina ildse siia tagasi tulid, kui sina see jeesti keel enam lugema ei oska!“ pahandas kõrge ametnik ja viitas sildile: KIRBUSIT. No siis ma sain aru küll, et sealt lähevadki kiirbussid, vabandasin ja kobisin sisse. Läks Talina küll ja ruttu sõitis kah. Aga enam ma Narva ei lähe.