See laul jutustab sellest, kui armas oma kodukoht talus ülesse kasvand inimesele oli. Noor mees läks kodust minema, sest kõigile lastele suurest peast isatalus ruumi ei jätkund. Vanem vend oidis vankril ohjasi ja noorem siis palus, et „oia obest kinni vähe, las mind vaata tagasi, ehk ei saa ma enam näha isamaja iialgi“. Kui me seda laulu pähe tuupisime, siis ei mõist keski aimata, et paarikümne aasta pärast on meil kõigil need päevad käes, aga palju traagilisemal moel.
Neljakümne neljanda aasta sügise olid ajad nisukeseks läind, et olime Kustaga mõlemad Sinimägedes ja lõime nii, et nahk leemendas. Ei old seal aega ühtegi laulusalmi lugeda, aga kui see salm oleks meelde tuld, siis oleks ta kõland kudagi nii, et „oia rinnet kinni vähe, ära vaata tagasi, muidu ei saa keski näha isamaja iialgi“.
Isamajad jäid paljudel maha küll, aga kui meiesugused poleks seal madistand, siis oleksid nad kõik koos oma isamajadega venelaste kätte jäänd. Sakslane ei mõist sel ajal enam muud laulu kui „konts ja varvas“. Tänu meile said paljud pagema, kes pageda tahtsid. Ei taht tegelikult keski, ja paljud jäivad paigale kah. Ega minu Kata ja Kusta Viiugi vist poleks jalga last, kui väikesi lapsi poleks old. Neid ei taht vaenlase kätte jätta.
Nojah, nõnda see tookord oli ja kaks inimpõlve on juba võeral maal mööda saadetud. Ei uskund keski, et asi nii pikale läheb. Aga õige mitmed meie ulgast said ikka oma isamaja ära näha või selle maja aseme, kudas keski. Nii et peris ilmaaegu me seal rindel ei rabelend, asjal oli veike mõte sehes.
Kui ma nüüd hinternetist loen, et Eestimaal õiget kaitseväge ei olegi, siis tuleb irm peale. Kroonut teenima lähevad ainult need, kes mujalt tööd ei saa ja nendestki on umbes kolmandik venelased, kes eesti keelega vaevalt toime tulevad. Uue nimega komunist laksutab Narva taga ambaid ja limpsab Eestimaa rasvase leeme peale keelt, aga kui tal nälg nii suureks läheb, et üle piiri tuleb, siis pole meil talle vasta panna muud kui seesama pasatskiarmee. Aritud inimesed ja muud hinteligendid oiavad kaitseväest eemale, nigu neil isamaad polekski. Ja ajateenistust, nigu meil nende paljusõimatud Pätsu ja Laiduneri aegu oli, muidugi enam ei tunta.
Ei tohi kõvaste kobiseda kah, muidu ütlevad, et mis sa vana vaskist seal seletad ja ennast meie asjadesse segad. No ega ma kobisegi, paljuke mul seda kobisemiseaegagi enam järel on.