Akkame sellest Eestimaast pihta. Mina sellest enam kõva äälega kõnelda ei tohi, sest ei tunne olusi. Aga kõnelda on vaja ja sellepärast ma kutsusin Ärmani appi. Tema on ikke minust ühe keneratsijooni jagu noorem, tema peaks ju tundma olusi ja elusi. Võtame selle rahavärgi. Oli meil oma eesti kroon, nüüd äkki see enam ei kõlvand, toodi euru. Kes ta tõi, seda õieti ei teagi, sest rahvas teda jusku ei taha. Tooja pidi olema rahvast targem. Aga siis tuli üks poliidigamees nisukese mõttega välja, et ega see euru kah suurem asi ei ole, ja tõi Venemaalt sületäie rublasid, et seda rahvas ikke veel mäletab, ehk arjub sellega rutem ära.
Misuke raha see ea on ja misuke alb, seda mina ei oskaks otsustada isegi siis, kui olusid tunneks. Mõni ütleb, et euru on uppi lendamas ja Eesti lendab koos euruga. Teised targad jälle kinnitavad, et just Eesti teeb euru tugevaks. No see kõlab ästi ja uhkelt küll. A rubla kohta mina vot jei komendaari.
Küsisin Ärmani arvamist. Temal Eestimaal sõpru küllalt, kes olusi tunnevad. Ja muist tundjaid on juba nii kaua ilma tööta old, et ütlevad, et üks kama kõik. Kui su rahakott ikke tühi on, siis pole sel mingit tähtsust, kas sealt puuduvad kroonid vai eurud. Rubla muidugi ei täida ühtegi kotti, ajab ainult südame täis.
No ja nüüd tuleb välja, et ega ma neid kohalikke olusi kah enam õieti ei tunne. Kiriku ümber käivad nisukesed kakelused, et kõrtsi on juba julgem minna. Ja mitte aru ei saa, kellel õigus on. Meil on kahte sorti luteruse kirikuid ja mina neil muud vahet ei näe kui et ühe lühendusel on punktid vahel ja teisel ei ole. Sõda käib selle ümber, et kas õigem on punktidega vai ilma. Ma ütlesin Ärmanile, et soovitagu teha komprumiss ja panna koma, aga tema arvas, et sellega on iljaks jäädud. Keski on juba pand küsimise märgi ja see on kõver nigu parakrahv, sellepärast neid õigeid asju nii kõveraste aetassegi. Arvas nigu minagi, et kui tuleb tahtmine armulauale minna, siis mine igaks juhuks kõrtsipapa manu.