Ja kassa tead, sihukesest leelutamisest oli abi. Oli maajagamist küll selle ümber, tuli tüli ja tapelust nigu eesti rahval ikka kombeks. Igaüks tahtis seda maja ästi oma kodu ligidale, ise maja ligi kolida ei viitsind keski. Äärepäält oleksime endile maja asemel sünakoogu saand, aga lõpuks leidis keski selle vana Proodvjuu koolimaja ja see on meile siiamaani peris ästi passind.
Ega seda koolimaja kah nii kergeste kätte ei saand. Ostmise jaoks on ju raha vaja ja nii palju ei old seda ühegi mehe püksitaskus. Tuli marssida majast majasse ja igal eesti tõugu olevusel pintsaku- vai pluusinööpi väänata kuni ta karmanist kopka kätte said. Mul üks sõber läks rahakorjamise asjus oma tööandja käest nõu küsima – see juhtus olema sellest rassist, mis kõige paremini raha nummert tunneb – ja sai kah. Peremees ütles, et see on kõige lihtsam asi – otsi aga oma rahva ulgast need kõige vaesemad ülesse ja koputa nende ukse piha. Rikka käest ei saa sa tuhkagi, temal on omalgi vähe, aga vaene annab sulle oma viimase ära ja tänab veel kah, et küsima tulid.
No ma ei tea, kas meil need asjad täpselt nii käisid, aga küllap selle iisraeli mehe ütlemises omajagu tõtt oli. Ega ta ise kah vaene mees old, küllap oli nii mõnegi rahaküsija uksest välja visand. Aga ega ma täna sellepärast suud pruugi. Ega nüüd aastate tagast pole enam mõtet arutada, kes kuigi palju andis, täna muutkui tunneme rõõmu, et oli andjaid.
Kui ma veel pidudel käija mees oleksin, siis tõmbaksin kah paremad püksid jalga ja määriksin saapad tökatiga ära. Oma lipsude ulgast otsiksin ühe nisukese välja, millel eilse supi plekkisi peal ei ole, seoks ta kaela ümber keerdu, võtaks Kata käevangu ja läheks Eestimaalt tuld poiste laulu kuulama nigu õige mees. Kui me seda maja ehitasime, siis ei luband nende punane valitsus neil selle uksest sissegi astuda. Aga nüüd, kus valitsus on valgeks värvitud, tõmbame meie oma maja uksed lahti ja laulame, et „oma tuba, oma luba; Ivo Linna, tule juba!“