Mina olen eluaeg old nisuke inime, kes palju kirikus ei käi, aga ilma kirikuta olla kah ei taha. Olen eland omapead ja last Jumalal olla kah omapead. Tema abi on elus vaja läind küll ja kui mõtlema akata, siis pole ta seda mulle keeland kah. Mina olen vastutasuks püüd olla korralik inime ja teda ainult siis tülitada, kui tõeste vaja. Iga tühja asja pärast ei ole ma joost naabri ega ka Jumala uksele koputama. Oma kirikut olen ma küll toetand, sest üks nisuke paik peab olema, kus ühised mured vai ka ühised rõõmud sunnivad nii kõvaste koputama, et Issand kuuleks ja ukse lahti teeks.

Nüüd on siis meil siin võõrsil oma kirikud ja Eestimaal omad. Mõlemad oleme old omapead, aga kudagi ikka jusku koos kah. Iljuti on nende kirikute ümber old nii palju kisa ja lärmi, et enam ei saa ästi aru, kas mõlemal on ikka sama Jumal vai on neid kah nüüd kaks tükki. Just lugesin lehest kõrge konsistoorijummi otsust, et kirikud jäävad lahku ehk omapead.

Akkasin uurima, et mis neil siis vahet on ja mis oleks saand, kui oleks ühte eidetud. No vahe on selge. Nendel on EELK, meil on E.E.L.K. Meil on neli punkti, neil pole komagi, semikoolunist vai õhkamise märgist kõnelemata. Nii et nokauti me neid ei löönd, aga võitsime punktidega. Ja kui oleksime ühte eit, oleks meie peapiiskop kaotand pea, järgi oleks jäänd ainult piiskop. Nii et kui enam omapead olla ei saa, ei ole oma pead kah vaja. No kuda ültse nii palju inimesi selle poolt ääletas, et piiskopil võetagu enne suuri pühi pea maha nigu ristija Juhannesel!

No Ärman on mulle ikka natuke uudised vai inhvurmatsijooni toond kah nende asjade kohta, aga palju targemaks ma pole sellest saand. Imelikult kõlab, et just seesama piiskop, kelle pea peasteti, pidada olema kõige kangem ühinemise pooldaja. Paljud olla pannud talle pahaks, et talitab aga omapead ega kuula ühtegi Jüri ega Juulat, kes ta ametisse valisid. Et jäägu piiskopile tingimata oma pea, aga ärgu seda oma pead mingil tingimusel kasutagu ega omapead otsuseid tehku. Segane värk.

Et meie punktidega võitsime, see on nüüd selge. Aga kes kaotas, see enam ei ole nii selge. Minu arusaamist mööda me pole kodumaaga ega selle rahvaga sõda pidand. Kuid mis võit see on, kui kaotajat pole? Oot-oot, las ma mõtlen natuke.

Meil on punktid, neil pole komagi, nigu ma algusepoole ütlesin. Aga palju küsimise märke on küll mõlemal pool. Miks pidid kristlikud inimesed enne suuri rahupühi üksteisele nii palju albu ja ebakristlikke sõnu ütlema? Miks kogu seda ühinemise juttu ei saand sõbralikumas vaimus ajada? Kas see Kristus, kelle sünnipäeva me varsti pühitseme, ei käskind mitte inimestel üksteist armastada? Kui me neile küsimustele äid vastuseid ei leia, oleme kõik kaotajad.

Vat selle suure murega olen mina kah omapead.

Märkmed: