Ma alles paar nädalit tagasi rääkisin sellest uuest rahvatõust, kes nüüd Eestimaal laiutama on akand ja meie rahvale kangeste hingliskeelset aridust peale suruvad, nõnda et matsikeel jääks ainult matsidele ja ärrasrahvas pudistaks muudes keeltes just nagu vanal eal ajal, kui saksad olid veel suremata ja mõisad põlemata ja keski ei teand, kudas marseljeesi viis käib.

No ma panin neile nimeks karuohaka inglased, sest paju oli juba venelastele määratud ja kadakas sakslaste jaoks kõrvale pandud ja kolmandat äbarikku puud ma meie metsast ei leid. Ise ma jäin oma otsusega rahule ja alguses paistis, et ilmarahvas kah, aga siis tuli äkki välk sealt, kust ei mõist oodatagi.

Vata Katal puges järsku sihuke imelik erilane kleidikaelusest või undrukuvoltide vahelt sisse, et akkas käima seal elulugude rühmas, mis Tartu Kolleegiumi keldris iga kolmaba ommuku kohvi joob ja kohvijoomise kõrvalt elusid kah loob või lugusid elustab, või mina täpselt tean, kumbapidi see asi neil käib. Eks ta sealt nüüd ole mõned uued saksemad sõbranned leid, aga nad kõik nii väga saksad ikka vist ei ole kah, sest üks või teine neist pidi mõnel nõrgal tunnil Karla kalendrisaba sirvima. Aga eks nad juhtund just seda karuohaka lugu lugema ja no sest tuli traama. Kata tuli kodu ja kargas mulle vuntsi, et mina olla ta uusi sõbrannesid solvand ja pean nüüd vabandama. Et kuda ta muidu sinna tagasi läheb, kui kõik ta vasta nii karused.

No eks ma siis akkasin endale ise ahukaadiks ja nõutsin asitõendisi. Ma olin korra pealt kuuld, kudas Ärman nisukest probleemi ladina keelega pooleks lahendas, ja ütlesin rõhuga, et kus on korpus telikti, et ilma selleta ei saa kedagi vastutusele võtta. Vata kui sa ennast millestki välja rääkida tahad, siis tuleb ennast ikka väljendada nii targalt, et sa ise ka aru ei saa. Kata muidugi ei tead teliktist tuhkagi ja ainuke korpus, millest ta kuuld oli, oli see Eesti Korpus, kuhu palju meie mehi sattus, kes kogemata, kes meelega. Aga mis välja tuli, oli see, et selles Pätsu aegses vabariigis, kus setu veel oma ruunaga üle kivisilla sõita sai, oli tütarlaste jaoks old kaks karatskoid. Ühe tirektor old Roos ja teise oma Karu. Ja sellepärast olid ühe kooli kasvandikud old roosinupud ja teise omad karuohakad. Ja just neid kunagisi karuohakaid oli sinna rühma mitu tükki sattund ja kõik rüsinal Kata kallale, et tehku kodus Karlale tuupi.

Mul oli Kata peale ing natuke täis. Mis ta otsis sinna hintelligentide ulka, endal pastlad tagurpidi jalas ja lehmalüpsilõhn sõrmede küljes. Oleks kodus putru keet, poleks äda kuskil. Aga tegelikult ta ise selle pudru keetiski, sest tema käest ma selle karuohaka idee sain. Mingu nüüd tagasi ja soovitagu sõbrannedele, et koolitagu endid roosinuppudeks ümber. No roosiõis lõhnab ästi küll, aga vars on sama okkaline kui ohakas. Pole minu asi, las Kata klaarib, mina olen seekord õige mees.

Märkmed: