Ma olen enne kah üteld, et vanasti olid paljud asjad teistmoodi ja minu meelest kudagi jusku paremad. Tuleb meelde see vana näitemäng, mis Rautsepa Uugu oli kirjutand, kus vanaperenaine oma täismehest laisavõitu pojale elu seadusi õpetas, et pole muud kui lips leeri, lips laalatusele ja lips laps. Ja tuleb see kah meelde, et nii käis asi ainult püüne peal, aga tegelikus elus ei old need lipsid alati kõik samas järjekorras. See viimane lips tuli mõnikord esimese kahe vahel või koguni kõige enne. Ja siis läksid mõned noored inimesed nii rõketuks, et tuli ainult see viimane lips ja see oli kah pahupidi - ei old lips-laps, vaid laps-lips: noorel mammal laps süles ja noorel papal lips läbi.

Nojah, aga nüüd on ulk neid lips-lapsi suureks kasvand ja arendavad seda mootsat tarkust edasi umbes nii, et kui elu esimese otsa võis pahupidi keerata, miks seda ei või siis teha viimase otsaga. Et kas peab just olema nii nigu vanasti, et inime sureb ükskord ära ja kui ta kord surnud on, siis maetakse kah. Et inimese matused tuleks pidada siis, kui temast enam kellelgi kasu ei ole. Kui ta selleks ajaks ära surra pole märgand, siis elagu edasi, kelle asi see on, oitku ennast ainult progressi jalust ära. Pole enam need ajad, kus üteldi, et niikaua kui su nupp veel nokib, on sust kasu. Nüüd ei pea enam nupp nokkima, nüüd nokitakse nuppe. Need nupud on kõik kompluuteri peal ja neid on palju. Kompluuter mõtleb ja ajuga pole midagi peale akata, vanakraami kaupmees kah ei võta vasta.

Näetsa, kui ilusti see pahupidi värk töötab.

No ja eks kuntsimaailmas ole need asjad kah pahupidi pööratud. Mina mäletan veel neid aegu, kus kuntsnik, olgu ta siis pildimaalija või muusikamees või kirjatsura, kartis kõige rohkem arvustajat. Ükskõik, mis ta omaarust ästi oli teind, kas kuskil pilli mängind või näitemängu kokku mätserdand, ikka oli irm, et mis arvustaja pärast ütleb. Vata see oli sellepärast, et kui sa kõrvuni ühe asja sehes oled, siis sa seda kudagi kõrvalt näha ei saa ega otsustada, kas oli ikka midagi väärt või ei. Ja selle jaoks oli arvustaja, kes vaatas ja ütles, et pildi peal olid pilved vale värvi või Maali ei lugend oma salmi küllalt kõva äälega või keski, kes pidi vanameest mängima, ei old küllalt küürus ja nägi poisike välja. Kuntsnik kuulas, tõutas teinekord paremini teha ja vahel tegi kah. Aga nüüd on nii, et arvustaja peab kartma kuntsnikku või seda, kes ennast kuntsnikuks peab. Kui sa teda laidad, oled posser ega tunne asja. Kui kiidad, pole küllalt kõvaste kiit ja ikka posser.

Ma tean isegi, et olen vanamoodne, aga minu meelest see nuppudenokkimine ilma paremaks pole teind. Ead ajad olid ikka siis, kui su oma nupp nokkis.

Märkmed: