Ma olen ammu tähele pand, et kui sa siin ilmas tahad raha teenida ja aljale oksale jõuda, nigu vanasti ütelda armastati, siis seda sirge värgiga ei saa, peab ikka kasutama kõveraid teid ja kõveraid abinõusi. Ja ükski asi ei ole nii kenasti kumer ja kõver kui parakrahv. Kudagi otsast kinni ei saa, ikka libiseb käsi külge pidi alla.
Ütlen kohe ette, et see lugu, mille ma nüüd selgituseks või ilustratsijooniks kirja panen, on lorijutt, aga õpetlik lorijutt, mida on väärt kuulutada. Pärast toon tegelikust elust kah näite. Jutt käib nii, et taevas ei olegi üleval ega põrgu all, nigu üldiselt arvatakse. Et on ilusti kõrvuti, aga aed on vahel, ikka selleks, et ei tuleks segadust nigu maa peal. Aga ühekorra oli piiriaed akand lagunema nigu nad maa pealgi lagunevad. Taevataat kui korralik peremees oli taht parandama akata, aga põrguvürst, va loru, kellega aed kahasse tehtud, ei võtt vedu. Ikka, et aega on ja mis tühjaga kiirustada. Lõpuks saand taevataadil ing täis ja üteld, et kui sa, naabrimees, eaga ei kuula, siis ma akkan kurjaga. Kõnelen oma ahverkaadiga ja siis teeme kahepeale sulle sõrad alla. Kus põrguvürstil läind nägu laia naeru täis ja küsind taevataadilt, et kust sa vennike selle ahverkaadi mõtled välja võtta. Et kes ikka vähegi oma tööd tunneb, see on siinpool aeda. Oleks muidugi uvitav teada, mis sest aiast lõpuks sai, aga no jutt lõppes siia kohta ära ja edasi enam ei lähe. Eks igaüks mõtelgu ise edasi, see pidada olema mootsas keeles loominguvabadus.
Aga tegelikust elust on mul küll ea näide ja see puudutab mu sõpra Kustat. Miks tema ahverkaadiks ei õppind, sellest ma küll aru ei saa. No eks ta vist põlgas seda kirjatarkust nagu ma isegi ja nii jäigi tal tiplum saamata, aga talenti on tal küll selle töö peale rohkem kui mõnel, kel see tiplum koos rahatähtedega taskus.
See juhtus meie karjapoisipõlves. Kaks meie küla poissi kõndisid mööda külatanumat. Üks märkas midagi maas ja ütles, et näe, pähkel. Teine poiss oli krapsakam, napsas vedeleva asja maast üles ja no oligi pähkel. Tahtis kohe amba alla panna ja katki teha, aga esimene poiss kukkus tänitama, et tema nägi enne. Teine vasta, et miks sa siis üles ei võtt, minu küürutamine ja kummardamine maksab ka midagi. Ja läksidki tülli ja vata et karvupidi kokku. Ega sest pähklist tühjast midagi old, aga mehel ikka mehe süda, mõlemad ajasid oma õigust taga. No ja just siis juhtus Kusta ligi tulema ja uvi tundma, miks sõbrad tülitsevad. Poistel mõlemil ea meel, et erapooletu tegelane ulka tuli, ja akkasid teineteise võidu oma argumentisi Kustale ette laduma. Kusta küsis pähkli oma kätte ja siis ma nägin, kuidas mees kohut mõistab nii, et Saalomon oleks võind talle õpipoisiks tulla. Kusta pani pähkli suure kivi peale ja lõi koore väiksema kiviga ilusti pooleks. Andis kummalegi tülitsejale pooliku koore pihku, et oleks rahu maa peal. Ja et inimestel oleks ea meel või vähemalt ühel inimesel, siis pistis tuuma suhu ja ütles, et teil kummalgi on oma osa käes, see on vahekohtuniku tasu.
Poisid vaatasid oma poolikut pähklikoort, said teada ja teavad tänase päevani, mis tähendab tüli tühja asja pärast. Ja nüüd teate teie kah, pole aritud ahverkaati vajagi.
Karla kalendrisaba: Parakrahv (1)
Meelejahutus | 17 Mar 2006 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
hästi paned, Purje
Meelejahutus
TRENDING
