Eks neid inimesi ole juba ammust ajast ikka kaheks jaotatud. Ühed on nisukesed, kes ausa tööga oma leiba ja silgusoolvett teenivad; käivad, pastlad või viisud jalas, puupöör takuste pükste ees ja nuuskavad näpuga nina. Teised on need, kes enda arust nagu väheke enamad. Neil on kamassid ja kaelasidemed ja lehvid ja leierid ja puha. Ise nad tööga käsi mustaks ja mullaseks ei tee, aga süüa tahavad vata et paremini ja daamed ootavad veel, et nende priljantides käeselgade peale musu antakse ja mehed lollid annavad kah. Nemad on ärrasrahvas ja need sellest esimesest sordist on matsid. Nii oli selles vanas vabariigis meie maal. Iljem, kui sõda ja muud segadused peale tulid, kadusid need vahed korraks jusku ära, aga kui Saksamaale laagrisse saime, oli meid jälle kaks sorti — kaabukandjad ja karvased. Ärman teadis oma kooliraamatute järgi kõnelda, et juba vanas Roomas oli tehtud vahet, ainult et siis olid partsistid ja plebeid. No minust ärrat pole saand, aga matsi nime ma kah ästi ei kannata, ma akkan õige plebeiks.

Sel uuel Eestimaal näikse kah seda vahet päris oolega tehtavat ja partsistide jaoks on teised seadused kui plebeidele. Plebeid panid Lihulasse samba püsti nende auks, kes sõja aegu vankadele saksa püssirohtu nuusutada andsid, aga partsistid ütlesid, et pastoi, siin on kroonu maa, ja võtsid maha. Ja kui mõni vaene vabadik oma sauna merepiirile liiga ligidale ehitab, on sama lugu. Rannaäär on kroonu oma ja plebei osmik lükatakse pulltooseriga unnikusse, et akka aga ehitamisega otsast pääle ja vaata et piiri pead ja tollipulka tunned. Aga partsistidele endile meeldib kah vee ääres elada ja oma laisku liikmeid meretuulel silitada lasta. Nende äärberid on ästi ranna ligidal, aga pulltooser nende juurde teed ei leia.

Aga nüüd loodus viskas vimka sisse. Tuleb välja, et sel tsunaamil, kes indukate mail märatses ja inimeselapsi äävitas, on väike vend, kes tahtis kah natuke koerust teha. No see saadeti siis Rootsi- ja Taanimaale oma eksamitööd tegema ja poiss rehkendas, et kui juba sealkandis oleme, siis sasime vähe saarlasi kah ja kastame pärnakate päraotsi. Aga tsunaamil seda tarkust ei ole, et vahet teeks, keda ta uputab. Oled sa partsist või plebei, ühtemoodi on sul vesi üle püksivärvli, ja kui oled rannale ästi ligidal, kastab kaenlaauku kah. Nüüd siis ongi nii, et sakste, see tähendab — partsistide kahjud on ulga suuremad. Ei nad enam laula, et „kiigu mu paadike“ nagu vanasti. Nüüd röögivad kõik ühest suust nagu kramahvon rätsepmeister Kiire viimase lapse ristjatsil, et „minge ü-ü-üles mä-ä-gede-e-e-le!“ Kõik otsivad oma äärberitele kõrgemaid kohti, et oleks julgem elada. Plebeid jäävad alla orgu ja paluvad neile pikset.

Arvamus

TRENDING