Üksõhta ma olin jälle sedasi oma armsas orisontaalses asendis ja panin korraks nii rohkem nalja pärast silmad kinni, aga äkki akkas imelik tunne, et keski teine on veel minuga samas toas. Kata oli röötsakile tiivanil ja vahtis tobutopsi, tema see olla ei saand. Tegin siis silmad lahti ja ime küll - üks vanamees istus mu jalgade ees just Kata pildi all, punane jope seljas ja valge abe ees. Õerusin silmi - no jõuluvana mis jõuluvana! Pühadeni veel tükk aega, aga tema juba siin.
Küsisin, et kuda sa sisse said, uksed on mul ju lukus. Vana irvitas, et tema tuleb läbi lukuaugu kah, kui korstnaauk juhtub kinni olema. Mina jälle, et mis sa siit otsid, tead küll, et ma pole sind pärast seitsmendat eluaastat enam uskund. Tema aga kõhistas naerda, et küll sa jälle uskuma akkad, kui sulle ära räägin, mis ma vahepeal teind olen. Et ajame natuke juttu, me ju saatuskaaslased. Eestimaal olime mõlemad viiskümmend aastat põlualused ehk persoona non kraatad.
No mind akkas see asi natuke uuvitama, et kudas tema need aastad üle elas. Mina pagesin Kanaadasse, aga kus tema maapaos oli, kui näärivana tema tööd tegi. Vana silitas abet ja ütes siis, et vat seda eksiarvamust ma siia kummutama tulingi. On aeg, et sul mõned asjad selgeks saavad, ega sa elatand inime tohi lollilt auda minna. Ja akkas pajatama.
Tuleb välja, et jõuluvana on kõik need alvad aastad ikka Eestimaal ka lapsi vaatmas käind, aga valepassiga. Näärivana pidi olema põhjanabal tema naabrimees ja igate pidi täitsa poiss, välimuselt kah üsna tema nägu. Nigu need uued korraldused olid antud, oli näärivana tuld tema juurde ja üteld, et mine aga sina, sul tee tuttav ja lapsed kah. Aga võta minu propusk, sellega saad läbi. Need uued valitsejad pole näind sind ega mind, ei nemad mõista vahet teha. Ja tema oli siis läind ja pold propuskit vajagi. Nigu piirivalvurid Ruudi punast nina nägid, õikasid "eto nashe" ja antsid tee vabaks.
Aga lapsed tuntsid ta alati ära. Suurt inimest võid sa petta, aga last ei saa. Nii oligi, et vunksjunääridel käis näärivana, aga lastel käis jõuluvana. Keski ei nurisend, kõik olid rahul.
Tegin silmad lahti. Vana oli kadund, aga oma tarkuse oli ta minu toanurka maha jätt. Vat kus peenike suli, mõtlesin. Olin alati ise arvand ja oma lastele seletand, et valega ei jõua kaugele. Aga tõega, näe, ei saa mõnikord paigastki ära.