Vanasti oli nii, et inime pidi igast asjast natuke midagi teadma, muidu ei saand elada. Kui niitsid eina ja vikat nüriks läks, pidid oskama luisata või pinnida, muidu ei tuld tööst midagi välja. Ja kui seda niidetud eina kokku akkasid riisuma ja paar rehapulka puruks läks, pidid oskama uued voolida, asjatundjaid ehk petsaliste nisukeste tööde jaoks ei old olemas. Nüüd ei tohi enam ise midagi teada, kõik on sinu eest ära mõteldud ja petsalistid paika pandud, oma pea kasutamine on põlu all. Ostad autu, siis on kõik raamatus üleval, kuna sa tal eli või süüteküünlaid pead vahetama. Kui unustad raamatusse vaadata, kõlistatakse sulle karaasist, et kas sa mitte asjaga iljaks pole jäänd. Sõidu ajal pole sul vaja nuputada, millal käiku vahetada, massin teab ja vahetab ise, sul pole muud kui oia otsa keset teed, et kraavi ei lähe. Petsalistid on kogu mõtlemise töö sinu eest ära teind, sina muudkui aiguta ja oia rahakoti suu ästi lahti, et petsalistil oleks kergem võtta.
Kui me noorest peast midagi iseenese tarkusest tegema akkasime ja asi käes untsu läks, saime mõnelt vanemalt inimeselt kohe urjutada, et poiss, mõtle ikka enne ja siis akka tegema. Aga nüidse aja noored on teistmoodi koolitet, nemad akkavad aga tegema ja pärast ei saa aru, miks untsu läks, või veel ullem — ei saagi aru, et on untsu läind. Eks te neid Kotkajärve ooneid tea ju küll, päris uhke värk seal Muskoka metsas, ea skaudipoistel möllata või noortel võsaülikoolis tudeerida. Aga nalja sai, kui neid ehitati. Töömeesteks olid vanemad skaudipoisid, kes kõik noored tudengid ja omaarust ästi targad. Energiat palju, aga uuema aja mõtlemise keeld oli nende ajudes juba väikselt maksma pandud. Igaks juhuks oli mu sõber Kusta kui ehitusemeister neile järelvaatajaks pandud. Noh, nagu arvata võis, keerasid poisid omapead nii mõnegi asja ilusti kihva enne kui Kusta jaole sai. Kui ta siis seda tudengite meistritööd takseeris, vangutas pead ja lausus: „Oi oi, poisid, kesse sedasi tööd teeb! Ega see pole ülikoolis käimine, siin tuleb ikka pead kah kasutada!“ Poisid äbenesid ja praavitasid asja ära. Ja said aru, et vanaaegse petsalisti sõna maksab ka midagi.
Aga tuleb meelde ja aab naerma, kuda seesamane Kusta noorest peast ühe kaubanduse petsalisti käest õppetunni sai. Külapoes müüdi lehvikuid, millega kuumal ajal endale tuult sai lehvitada, sest meil ju neid konditsionääre pold. Aga kui jaanipäeva aegu tule ääres olid kõvasti polkat vihtund, siis akkas ikka palav küll. No poes oli neid kahte sorti. Ühed olid vähe kallimad ja kaupmees soovitas kangesti neid, aga Kusta arvas, et temale käib odavam küll ja ei teind petsalisti soovitusest väljagi. Ostis odava ära ja astus õue, aga nagu paar randmeliigutust tegi, oli lehvik katki. Kustal ing täis, krapsas poodi tagasi, meie kambaga järgi, et no nüüd saab nalja. Saigi. Kaupmees ütles kohe, et noh, näed nüüd! Ma ju soovitasin, et osta kallim. Aga Kusta pahandas, et miks niisugust prahti üldse müüakse, mida kasutada ei saa. „Miks ei saa,“ vastas kaupmees, „aga seda odavat ei tohi lehvitada. Seda oiad paigal ja noogutad pead!“ Siis sai Kustakene kah aru, et ei maksa sellega ärplema minna, kes oma tööd nii ästi tunneb. Ja meil oli lõbu laialt.
Karla kalendrisaba: Petsalistid
Arvamus
TRENDING
