Ma ei lausund Katale midagi, aga midagi tuttavat akkas jusku kõrvus kõmisema küll. Minu meelest see polegi nii uus tarkus, on oopis vana tarkus uues undrukus. Mu kadund isa kõneles ikka, et kui tema veel poisike old, siis ei tohtind oma vanamehe kuuldes iitsatadagi, et tahaks ariduse mõttes külakoolist vähe kaugemale jõuda. Temale oli külakooligi palju, sest seal ei õpetanud keski sulle kündmist ega külimist, muudkui raisati raha valge papri peale, kuhu lapsed pandi igasugu konksusi ja kõverikke maalima, millest kellelgi kasu ei old. Ja neist linnakoolidest ei tuld muud välja kui obesevargad.
Nojah, ajad on muutund, obesid enam ei varastata, nüüd pätsavad pisikesed sulid autusid ja suuremad kaaperdavad lennukisi, aga pikanäpumehed on nad ikka sellegi poolest. Miks neid veel vaja koolitada on, sellest ma ästi aru ei saa, aga minu rumal pea ei jaga paljusid asju. Minu meelest on nii, et kui su poiss on juba noorelt ästi pikkade näppudega ehk nii ütelda sündind siia ilma muukraud pihus, siis saada kohe tööle, las teenib omale ise leiba ja isal-emal on vähem vaeva. Mind pandi kah juba seitsme aastaselt karja ja aeti iga ommuku kell viis ülesse. Kas see kerge põli oli?
Ei aidand midagi, kõlistasin jälle Ärmanile ja palusin aritud inimeselt konsultatsijooni. Tahtsin täpselt teada, miks on vaja ariduse peale raha kulutada, kui lapsel juba pikad näpud olemas.
Ärman tuligi meile ja tegi mulle asjad enam-vähem selgeks kah. Ütles, et pikad näpud on ainult loomulik eeldus, nii ütelda toormaterjal, millele aridus annab oma lihvi. Et nigu suur kere ja kõva jõud on maadlemiseks loomulik eeldus, aga kõik need topeltnelsonid ja muud maadlemise nõksud tuleb ikka selgeks õppida, muidu ei maksa mati peale minna. Seletas veel, et vilumatu pikanäpumees varastab ainult kõhnu kopikaid, jääb sellegagi vahele ja saab seaduselt vastu neid pikki näppe nigu laksub. Aga aritud ehk akateemiline varas kahmab miljuneid ja tuleb alati puhtalt välja. Just seda tulebki meeles pidada, et seaduse silmis ei ole vargus miski patt, patt on oopis vahelejäämine.
See oli üks asjalik jutt. Ma jäin mõtlema, vahtisin oma lühikesi tömpe töömehe sõrmi ja jõutsin otsusele, et need ei jää küll kuskile vahele. See teadmine tegi meele kudagi rõõmsaks ja mõtlesin, et nende sõrmedega teeks veel praegugi mõne töö ära, kui muud ihuliikmed kah sõna kuulaksid.