Eesti rahval Kolgata mäge ei ole ja ei ole vaja kah, sest Toompea teeb sama töö ära. Just lugesin lehest, kuda meie pilaatused näitasid oma puhtakspestud näpuga minu peale ja lasid mustaksjäetud südametunnistusel kuulutada, et mina vabadusevõitlejate ulka ei kõlba, sest minu püssitoru sihtis viimases sõjas võitmatu Punaarmee poole. Ütlesid veel, et kui me Karla vabadusevõitlejaks kuulutame, siis õhutame vanade sõjameeste vahel vaenu.
No seda teab igaüks, et sõda on vaenulik tegevus. Ja viimases sõjas pooli ei valitud nii nigu kooli võrkpalliplatsil. Sinna kamandasid meid kahe võõra riigi kindralid ja pold alati oma teha, kes kuhu sattus. Sellepärast meie sõjameestel omavahel vaenu ei old, kui kummalgi pool mõni poole aruga natsalnik või vüürer ei juhtund tagant torkima. Aga vaenu tekitavad need, kes ainult neid vabadusevõitlejaks peavad, kelle auks pronkssõdur püsti pandi.
No eakene küll, üteldakse, et sakslased meile vabadust tooma ei tuld ja küllap neil ütlejail õigus on. Aga ulka meie rahvast pääses küll vabadusse, kui meie Sinimägedes venelast kinni pidasime. Kas sellel vabadusel siis inda ei olegi? Eks me koos ikka midagi siin Eestimaa eaks ära tegime kah, kuigi oleks võind teha rohkem ja paremini.
Nende tehvinitsijoonidega on minu meelest miskit korrast ära. Kui minu maja põleb ja mina teda kustutan, kas ma siis tuletõrjuja ei olegi, kui õiget pritsimehe mundrit ei kanna? Ja kes ma ültse olen, kui ma vabadusevõitleja ei ole? Kas arilik mõrtsuk? Sõjas tapetakse ju inimesi.
Ea küll, las olla nii kuis on. Mina kaitsesin oma kodu ja mis nimega mind sellepärast kutsutakse, on vanale mehele ükskõik. Ja ärge arvake, et ma ennast Kristusega samale pulgale upitan. Ei upita, aga meid mõlemaid mõisteti süidi ja süid on mul küll sama vähe kui temal oli.
Äid pühi kõigile, pilaatustele kah!