Mida vanemaks inime saab, seda rohkem tal aega mõtlemiseks üle jääb. Noor inime mõtleb muidugist kah, aga tal on oma mõtete välja ütlemisega alati nisuke rutt, et uus mõte ei jõua küllalt kähku pärale. No siis vahel ädaga üteldasse enne ja mõteldasse pärast ja sellest tuleb palju pahandust. Minul küll seda muret ei ole, sest suurem jagu minu mõtlemisest jääb välja ütlemata, sest pole kedagi, kes kuulaks. Kord nädalis poetan oma mõtted siia tähtraamatusabasse ja kas neid keski siit ülesse leiab, see pole enam minu asi. Ja ega sel suurt tähtsust olegi.
Nende reklaamide järgi, mida tobutopsis tapmislugude vahele näidatasse, saab isegi minusugune koduskoperdaja aru, et jõulupühad on tulemas. Oleks ma kirikusse pääsend, siis ma oleks teand, et Kristuse tulemiseks on esimene küünal juba süüdatud. Nüüd sain nende lollide reklaamide kaudu aimu, et see valge küünal on juba poolenisti ära põlend ja varsti süüdatasse uus ja teisevärviline.
Valge on süütuse värv. Aga mu sõber Mart, kes kannab musta pintsakut valgu kurgualusega, seletas mulle, et Kristuse tulemise aegu pidi see sümbuliseerima (just nisukest sõna ta kasutas jah) tänulikkust, rõõmu ja pidu. No eks tema muidugi tea, ta on ju selle töö juut – näh, reo, jälle läks viltu, vanast arjumusest ütlesin keelatud sõna – tahtsin öelda, et ta on nisukese ameti peal, et peab teadma. No eks ma proovi tänulik olla, et mind nii kaua on elada lastud, rõõmud ja peod jätan küll teistele.
Ega ma seda Marti palju ei näe, aga ta peab ää inime olema, kui ei pea paljuks võõra vanamehega kas vai telehvoni kaudu vahel sõna juttu ajada. Peris kahju, et ta varsti jälle Eestimaale läheb, aga eks tal ole kah oma Kata vai Katariina, kes koos lastega teda pühadeks koju ootab. Mina jään siia, vaatan seda valget küünalt, mis on juba viimase veerandi peale põlend, ja mõtlen, et uue küünlaga algab patukahetsus ja ootus.
Ei ole minusugusest enam patu tegijat kah, kui just seda patuks ei peeta, et korra nädalis omasuguste jaoks paar lorijuttu kirja panen. Aga ega kahetsus konti riku, sellega võib tegelda küll, ajapuudust mul ju pole. Ootusel pole küll suurt jumet. Vikatimehega on nii, et parem, kui ta ootamata tuleb. Teisi tulijaid pole ja tema juba tulemata ei jää.
Mul oleks nigu veel miskit ütleda, aga küünal on lõpuni põlemas ja ma ei taha täna lekrivalguse käes kirjutada. Soovin teile ead advendiaega ja lõpetan enne kui küünal kustub.
Karla kalendrisaba: Poolenisti põlend küünal
Meelejahutus | 03 Dec 2010 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
