Jah, kui mõtlema akata, siis meil poriga poldki asi nii ull. Meie külas üks ärjajõuga mees jäigi sedasi jänni, et setukas ei jõud vangert kuivema koha peale välja vedada. Ronis maha, rakendas obese lahti, läks ise aiste vahele ja tõmbas koorma porist välja. Siis pühkis igi ja ütles, et annab omalgi vedada, mis siis veel loomast kõnelda. Aga nisukesi mehi nüütsel ajal enam ei tehta.
Näetsa, kuhu jutu keeras. Vanainimese värk, lased ohjad lonti ja ruun sörgib aga omapead. Ma tahtsin jah neid aastaaegasi võrrelda, kuda nad minu aegu Eestimaal olivad ja kuda nad siin on, tea kelle aegu. Suvi oli meil ilus ja soe, ei teind palavus liiga ega ühti. Eks vihma tuli ikka kah, vili ju muidu ei kasva, aga need peris tormid ja tsunaamid läksivad meilt suure kaarega mööda. Aga see suvi, mis meil siin värskelt otsa sai (kui ta ikke otsas on), oli küll nisuke, et ei saand nina ukseprao vahelt välja pistagi. Istu aga oma apartemendis ja lõdista irmuga pükse, et kuntskülmetus rikki ei läheks, muidu sulad ära nigu tsaariaegne suhkrupea kuuma teevee sehes.
Aga olgu pealegi. Läinud ta on, see suveteotus. Ja kui ei ole, siis kohe läheb. Koolipapad on kõik jälle oma ametipostil, prilliklaasid taskurätiku nukaga puhtaks nühitud. Jütsikari marsib koolimaja uksest sisse, soengud sassis ja püksitagumikud põlveõndlas. Pole muud kui akka aga neile tarkust kupli alla kühveldama ja irmuga mõtlema, misukesest neist mõne aasta pärast peaminister saada võib.
Eesti rahvas on kah suvi otsas ajusid puhand ja peab nad varsti tööle panema, sest tähtsad otsused seisavad ees. Eesti Maja, mis praega veel püsti seisab, võib varsti külili kukkuda, kui talle tugevaid tugesid alla ei panda. Eestseisus peab plaani, et äkki lõhume ta ise maha ja ehitame uue asemele. Teeme ühe suure vai kaks veikest, nii kuidas jõud ja rahakott kannatavad. Vai kolime sootuks mujale, otsime parema pesapaiga. Kesse teab, kudaviisi õigem on. Las noored otsustavad, mina ei lähe peale kabeli enam kuskile.