Ärman kõlistas ja oli õhinat täis, et Võidupüha on tulemas ja tuleb pühitsema minna. Et noorem keneratsijoon on ohjad oma kätte võtt ja nüüd pole muud kui paneme õigel päeval Eesti Maja ussaia autusid täis ja maja enda eesti rahvast täis, nii nooremaid kui vanemaid. Ta teab küll, et minust enam minejat pole, aga noh — vaja ikka vanameest torkida ja näidata, et tema pärast ei jää midagi tegemata. No õige kah, egas ühe kadund Karla pärast tohi elu seisma jääda. Selleks neile noortele seda eesti vaimu sai sisse taotud, et nüüd võiks ise rahulikult kõrvalt kaeda ja rõõmu tunda.
Akkasin mõtlema nende aegade pääle, kui seda Võidupüha tegema akati. No ega ma muidugid selle päris-tegemise juures ei old. Võnnu lahing peeti ilma minuta, nii vana mees ma nüüd kah ei ole, et sellest oleks osa võtt. Aga kui see kindralipagunitega Põdra Ärni kirikukellad üle terve maa oli elisema pand ja jaanilaubast suur kroonupüha tehti, siis oli särgi ja seljarootsu vahel ikka uhke tunne küll. Mina lasin kah sel ajal lühikeste pükstega ringi ja olin organiseeritud eesti koolinoor. Ega meil maal skautisi ei old, vana Päts tegi neist noored kotkad. Mina olin kõva kotkajuht ja sain päris kurjaks vanemate külameeste peale, kui nad mind raisakullide päälikuks kutsusid. No eks see oli tegelikult päris sõbralik tögamine, aga noore mehe inge see ästi ei mahtund, nii palju oli seda isamaalist vaimu sehes.
Ja ega meil enam külas jaanituld tehtudki, ikka oli võidutuli. Muidu oli pidu nagu pidu ikka, küla laulukoor laulis, küla pasunakoor mängis ja vabas õhus tehti näitemängu nagu nüüd Seedriorul suvearja aegu. Ega meil muud old kui üks lage lapike ühe talu metsatukas, üks nurk oli mätastega vähe kõrgemaks upitatud, see oli püüne. Puude ja põõsaste varjus olid veiderdajate karderoobid, eesriiet pold olemaski, aga kuntsi arrastati täie tõsidusega. Nojah, aga see võidutuli ise, mille president laiali saatis! Kui ma juba kaitseliidus olin, siis käisin mootursikliga alevist tuld kohale toomas. Kõik seisid valvel ja antsid mulle au nigu presidendile endale.
Ah et nüüd siis läheb Ärman oma lastega võitu pühitsema. No eks ma pühitse üksipäini kah, aga misukest võitu ma pühitsen? Kas seda, et sõpru vähevõitu, naine kurjavõitu ja meel ärdavõitu? Või et kukkur tühjavõitu, lake vedelavõitu, kurk kuivavõitu ja õlu lahjavõitu? Enda vüüsilise olemuse peale ei taha mõteldagi: juuksed õredavõitu, põlved nõrgavõitu, vererõhk kõrgevõitu, prillid tuhmivõitu ja aru töntsivõitu. Sugulased kirjutavad kodumaalt, et neil pole kah paremat ühti: ilmad jahedavõitu, töölised laisavõitu, ministrid lollivõitu...
Nojah, mis seal ikka, peaasi, et võitu on. Muudkui pühitseme.
Karla kalendrisaba: Pühitseme võitu
Meelejahutus | 23 Jun 2006 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
