Ma ei ole enam tükil ajal õue saand ega tea sellepärast ütelda, kui vägevalt see moonipõld sel aastal õitses, aga seitungist sai lugeda, et mineva lauba peeti ikka paraadisi nigu neid alati on sel kuupäeval peetud. Ulk minusuguseid tudikesi ajas end sirgu ja astus, mooniõis pintsakurevääril ja pea uhkelt püsti. Olid kunagi sõda pidand, noh. Kas nad teadsid või teavad, mis nad sealt Flandria väljadelt otsisid, kelle asi see enam on. Püssi alla nad võeti ja muist mulla alla aeti, ülejäänu on poliidikute arutada. Aga kes kord kaitsekraavist läbi on käind ja sõbra silmad kinni vajutand, see teda ei unusta. Kannab oma mooniõit uhkelt ega ooli sellest, et teine kõrval oli samasuguse õie tubakapoest ost sellepärast, et ei mõist oma ülejäänd kahekümne viie kopkasega midagi paremat teha.

Ea küll, ega ma kedagi ei mõnita ega auguta. Ma olen ise kah vanasti seda mooniõit rinnas kand, sest sõdur on sõdur ja sõjas langenu on sõjas langenu, ükskõik misukeses mundris ta sõdis või misukese loosungi all ta tapalavale viidi. Aga sellepärast ma ikka mõtlengi, et oleks veel ilusam, kui oleks üks päev aastas, kus kõik endised sõdurid üle maailma lööks ühesugused lilled rinda ja marsiksid vanade aegade mälestuseks kõrvuti. Ja ütelge teie mis te tahate, aga mina oleks valmis kandma seda lilleõit ka selle Iivani mälestuseks, kelle ma Narva all täägiga läbi torkasin või sturmkeveeriga sõelapõhjaks lasksin. Sest ega ma tema peale viha ei kand. Ma pidin ta teise ilma saatma, sest ma ei taht, et minu Kata leseks jääks. Parem ikka jäägu tema Katjusha. Eks mu süda oli ta peale täis küll, sest ta oli Eesti pinnale tuld. Ega mul ei old aega selle peale mõtelda, et ta oli punast propakandat täis topitud. Need toppijad ei jäänd ju mulle pihku, aga kui jääks, siis neile annaks küll veel praegugi mööda kaelavart.

Ei tohi mõtlemisega liiga kaugele minna, siis mõtled ennast jälle vihaseks. Praegu on tõsine mälestamise aeg ja ilma vihata on parem leinata. Varsti tähistame vabaduse sõja algust ja selles sõjas langes ka palju äid Eesti poegi. Ja need teadsid küll, mille eest nad oma elu ohverdasid.

Alles ma rääkisin, et võiks ja tahaks langend venelast kah austada, aga nüüd loen Eesti seitungist, et elus venelane on sellele risti vasta. Ei lase oma langend sõdurite jäänuseid Tõnismäelt pronkssõduri alt välja kaevata ja surnuaia rahusse ümber matta, kus oleks õige koht leinata. Vata need on need tagantsuskijad, kes ise pole sõdind, vaid teisi sõtta ajand. Neile on vallutuse sümbul tähtsam kui oma langend sõduri mälestus.

Venelane muutkui ähvardab ja lubab suhteid külmutama akata, jusku oleksid nad kunagi soojad old. Aga meie poliidikud kardavad neid ähvardusi, kuigi ise näevad, et Venemaa on omadega nii läbi, et pelgab isegi Päästearmeed. Neil pole ühtegi suurestükki ega pantservausti, paljas võõras munder lööb veneka vedelaks. Äkki ongi see armee, mis kord venelase põlvili surub. Annaks Jumal!

Märkmed: