Ärman oli käind Eesti Majas Ülle tehtud verivorsti proovimas ja eestimaist muusikat kuulamas. Üks Kirsi nimeline mees oli siia laulma sõit ja Ärmanile kangeste meeldis, kudas see oli oma noore tragi tütrega pillide pääl kooeksistentsi teind nii et kristallid laes kõlisesid. Noorest peast olla see mees Apelsini nimelises antsambelis lauld ja päris kuulus old. Mina jälle rääkisin temale sellest, kuda sõja aegu kuulujutud levisid ja kui ruttu nad suureks puhuti. Et üks mees kuulis eemalt lennukipõrinat, rääkis teisele ja kolmas juba kuulutas, et kümme tuhat lennukit on Talina või Tartu peal ja linn maatasa tehtud. Ma panin tähele, et poiss jäi nigu mõttesse siis akkasid tal ninasõõrmed kergelt värisema nigu agijal, kes jänese jäljed kätte saand. Ma aimasin kohe, et nüüd see poisirajakas midagi kokku keerab, aga tegin nisukese näo, nigu oleks kõik korras ja kombes.
Ärmanil oli koduminekuga kiire ja ega oldki pikka pidu, varsti oli vana Kusta telehvoni otsas ja küsis, kas mina olen teadlik, et kaks pisikest punast tegelast on Eesti Majas lauluga propakandat tegemas käind ja rahvas loll ei saand arugi, röökind veel nendega ühes nigu viimased tolad. Mul võttis kah esimese jutiga kõhedaks, aga siis tulid Ärmani värisevad ninasõõrmed meelde ja selle laulja nimi kah. No kuripatt, pisikesed kirsid on ikka küpsest peast punased küll ja mitte seest valged nigu redised. Ja vata siis läks vanakuri mulle omale kah naha vahele ja ma mõtlesin, et kui juba on pahandus, siis olgu korralik. Ütlesin Kustale, et minu espijoonid on veel palju rohkem välja uurind nende tegelaste kohta. Et see vanem ja küpsem nendest kahest punasest on nii peen sell, et varjas ennast seitse aastat ja keski ei osand teda üles leida. Kujuta ette — kirss peidab ennast apelsinide ulka ära ja kaagebee kah ei saa aru, et miskit on nihu. Pidi ikka üks kõvaste täispuhutud vend olema, et nõnda kaua endast suuremate ulgas välja ei paist.
Aga nigu ma need nimed olin välja üteld, nii ma sain aru, et olin üle pakkund. Ega Kusta ikka loll kah ei ole. Akkas mõmisema ja lõpetas kähku jutu. Ja siis ma tuntsin Ärmanile natuke kaasa, sest ta võis veel täismehest peast oma vanamehe käest keretäie saada. No õige kah, ega oma vana isa ikka ei kõlba narrima minna. Eks ma ise kah natuke aitasin, aga mulle ta annab andeks, palju tal endalgi neid sõpru järgi jäänd on.