Nüüd mootsal ajal käivad ikka mitmed asjad teistmoodi ja palju ehvektiivsemalt kui vanasti. Omal ajal oli peen vargapoiss nisuke, kes tõmbas sul vesti seljast ära nii et kuub ei liikund. See oli siis, kui kõik prohvid ja petsalistid pidid kõvad kursused läbi tegema, enne kui tsunhvti vastu võeti. Aga nüüd käib varastamine nii, et vaatad ise pealt ja imestad, kui väikse vaevaga sind paljaks kooritakse.

Pangad on juba ammu nisukeseks läind, et nigu sa mõnd kena näitsikut teiselpool letti tülitad, nii sa selle eest maksad. Paned raha sisse, võtad välja või kirjutad seki, trahv käib sellega kaasas nigu oleksid neiule kõlvatute mõtetega lähenend. Aga nüüd viimane uudis, mis hinternetist tuli, paneb tollarile krooni pähe. Vata ega nüüd ei pea ju enam iga asja pärast panka minemagi. Seesamune hinternett avitab sind selle koha pealt nigu ema aiget last. Teed aga paar korda lõkkadi-lõkkadi ja ongi su arved maksetud. Või tahad lihtsalt kontrollida, palju sul neid kopikaid järel on — paari klõpsuga saad kõik teada. Aga nüüd Eestimaal üks pank oli tuld välja targa mõttega, et karistame klõpsu kah. Et nigu sa näpu kompluuteri klahvile paned, et oma parlanksi kaeda, nii panga kompluuter teises otsas sind trahvib. Kui sul raha vähe on, parem ära liiga tihti sorgi. Viis korda saad vaadata, aga kuuendal korral juba avastad, et parlanksi pole ollagi, oled oopis pangale võlgu. Vat selle asja nimi on areng ja meie oleme selle arengu ohvrid.

Mäletan, kui Kusta oli omale maja ära ost, siis ta raha enam madratsis ei pidand, viis eesti panka. Aga ega ta neid kah esiotsa ästi ei usaldand. Ühekorra kutsus mu ühes ja läksime koos panka. Kusta lõi oma raamatu letti ja käratas, et võtab kõik välja. Neiud kohkusid ära, sest Kusta oli rahakas mees, aga midagi pold teha, ladusid kõik letile. Kusta tegi näpu suus märjaks ja akkas neid tollarisi sealsamas leti peal lugema. Luges mitu korda üle ja siis ütles, et jah, on ikka kõik alles küll, pange tagasi. Pärast ütles, et oli minu tunnistajaks kaasa võtt, kui valskus välja peaks tulema.

Teine tuttav oli mul veel umbusklikum. Oli vanapoiss ja istus aga üksi kodus, ei tuld eesti pidudele ega midagi. Ma ükskord küsisin, et mida sa seal kodus üksinda teed. Tema vastas, et loeb. Ma teadsin, et ta eesti lehte ei tellind ega raamatuid ei ost, mõtlesin et mida imet ta ometi loeb. Iljem sain kogemata teada, et luges raha. Ühekorra tuli tal raiskamise tuhin peale ja kutsus mu külla, et temal sünnipäev, lööme asunikul korgi pealt ära. No ma läksin kah ja no ega tühja käega sobind minna, viisin talle ulga ead õhukest plekki ja tugevad käärid. Ütlesin, et lõigaku ribadeks ja pangu tollaritele plekknurgad külge, muidu kuluvad lugemisega ära. Kassa tead, pahaks pani ja sinnapaika me sõprus jäigi.

Küll on ea, et endal seda nodi nii vähe on, muidu peaks akkama teist ka sukasääres oidma, pankadega enam tegemist teha ei julge.

Märkmed: