Aga rahu ja valgus, mis pimedusest alati on jagu saand ja ikka veel saab – need tulevad sinu manu, trügivad korteri kiviseintest läbi vai aknapragude vahelt sisse ja teevad vanainimesele nii pehme pühadepai, et akka vai töinama. Ma vahel töinaks kah, aga Kata ees akkab äbi – ikka meesterahvas, noh.
Aga olgu pealegi, ega pea tingimata tönnima, et rahust õiget mekki saada. Võib lihtsalt istuda ja aknast välja kaeda, kuda rahvas angede sehes trügib ja rabeleb, auturataste alla liiva pillub ja vihaselt pasunat pläristab. Sinul pole sellega miskit tegemist. Kuskile pole sul joosta, keski ei tule sind kaema ja ei ole tarvis kah.
Veel parem on akna alt ära minna, siis saad olla peris omapead ja kõik need kunagised jõulud mõttes uuesti ära pidada ja need kah, mis pidamata jäid. Käid kõigil neil vanadel sõpradel külas, kelle suud enam jõuluvorsti ei ammusta ega kärakat sinna juurde ei viska. Ei loe, kas sa tead, kus kellegi kalmuküngas on vai kas keski seda teab. Kunagi olid nad kõik noored, tirisid läbi angede kuuske metsast koju, ullasid põrmandule laotatud õlgedel ja vahtisid, kuda säraküünal ämaras toas sädemeid pildus.
Jõulukirikus käidi kah ja kuulati õpetaja juttu, kuda kolm tarka ommukumaalt tulid ja lapsukese sõime sees leitsid. Aga ei nad oleks leid, kui täht poleks teed näitand. Ja vat see täht, see ongi see, mis ikka veel valgust näitab ja rahu kah inge sisse toob. Näitab siis kah, kui sust enam kiriku minejat ei ole ega evangeelijummi kuulajat. Su ing on rahu otsast otsani täis ja sedasama rahu soovid sa kõigile neile, kes su juttusi veel loevad.