No nüüd on Eestimaal jälle igavene aplaava lahti, et presidendi alaealised lapselapsed olla Kadrioru lossis ullusi pidusi pidand ja keski ei tea, kuda nii palju noori inimesi sinna sisse sai kaitsepolitsei teadmata. Ja nüüd on kõik nigu peata kanad, ei tea, kes peaks tagasi astuma või kes edasi astuma, ainult seda teavad küll kõik, et nii seda asja jätta ei saa.

Mulle tuli meelde see oma noorepõlve aegne lugu, kus üks leseks jäänd laevakapten kasvatas kahte poega. Mis ta tühja kasvatas, viskas aga kõrtsis kärakat ja poisid kasvasid ise. Korra võtsid vanamehe kapist viinapudeli, istusid linna pargis puu alla maha ja akkasid proovima. Linna kordnik leidis nad sealt magamast, tühi pudel kõrval. Eks võmm teadis, kus kapteniärra tipsutab, läks kõrtsi ja tõi vanamehe tukkapidi kohale, et vaata nüüd, misukest eeskuju sa oma lastele annad. Vana ajas poisid üles ja küsis suurema käest, kui vana ta on. Poiss ütles, et kolmteist. Siis küsis väiksema käest ja see ütles, et kaksteist. Kapten rehkendas natuke, vaatas siis korravalvurile otsa ja kostis, et „asi see pudel viina siis kahekümne viie aastasel mehel ära juua ei ole“. Ja kobis kõrtsi tagasi oma poolelijäänd tööd lõpetama.

No nigu mulle kõrvu on kost, on presidendi tütretütarde vanused viisteist ja kolmteist. Presidendiärra on Saaremaa mees, kui ta vähegi laevamehe loogikat tunneb ja rehkendada mõistab, siis ta võiks ju kah rahvale ütelda, et kas kahekümne kaheksa aastane vallaline naisterahvas ei tohi siis ka natuke lõbutseda? Et kas ta peab politseist luba küsima enne kui kulkul korgi pealt ära keerab? Sel nagu viimane aeg veel natuke möllata ja trallida, varsti on jalad sama töntsid kui mõistus ja siis on pidudel ots. Pold seda asja kellegagi arutada, küsisin ädaga Kata arvamust. No oleks võind küsimata jätta, naiste pea pole kunagi rehkendust jagand, neil oma vaatevinkel. Kata kähvas kohe, et see on oopis moraali küsimus, et nisukest asja ei saagi numbritega ära lahendada, ei liites ega lahutades. Et igal asjal on oma piirid ja piirisi peab tundma. Kes ei tunne, ei kõlba riiki juhtima.

Ah et piirisi peab tundma? No kui neid Petseri kandis ei tunta, siis saab ehk Kadriorus kah ilma nendeta läbi. Mõtlesin, et küsin ikka oma lugejate arvamust asja kohta, aga et ennast hinteligendilt väljendada, kõlistasin Ärmanile. Tahtsin teada, kuda piirideta olekut eesti keeli kutsutakse. Ärman ütles kohe, et piirideta olek on piiritus. No see tegi mulle kohe asja selgeks. Piiritus on ju kange värk ja seda muidugi ei saa puhtalt pruukida, kui sa ka kakskümmend kaheksa aastat vana oled. Nii et asi on ikka käest ära küll. Aga kudas teda jälle kätte saab, vat seda ma ütelda ei oska.

Märkmed: