Ma tean küll, et see kiskjanimega ja kikilipsuga ärrasmees on tegelikult meie president, aga mulle kudagi meeldib ikka teda riigivanemaks kutsuda, tuletab nooruse päevi meelde. Neid presidente on ju kõigil rahvastel, kel kuningat vai keisrit pole, aga mina ei tea kedagi teist, kel oleks riigivanem old. See tegi meie rahva jusku teistest etemaks. Nüüd miskipärast tahetasse, et kõik oleksid ühesugused ja võrtsed. No võrtsed võime ju olla, aga olgu igaüks ikka natuke isemoodi, mitte nigu silgud pütis, et ükskõik, misukese sa sealt sabapidi välja tõmbad ja lapiti leivakääru peale paned.
Kui ma meie küla inimeste peale mõtlen, siis pold seal küll kedagi, kes poleks nii teiste sarnane old, et poleks kudagi silma paist. Üks oli kangeste käriseva äälega ja ästi ropu suuga. Teine ei viitsind tööd teha, aga nigu jutt naiste peale läks, akkasid silmad peas kilama. Kolmas akkas iga juttu sõnaga „ütleme“, aga ei ta tühi üteld midagi, kokutas niisama. Üks oskas paremini valetada kui terve ülejäänd küla kokku, aga endal oli nii aus nägu peas nigu oleks eluaeg keriku vöömünder old. Loomad olid kah omamoodi. Ühe mehe talus oli alati mitu tigedat koera ja teine ajas kõik oma obesed peruks. Keski et tead, kudas ta seda tegi ja tema oma saladust ei avaldand kah.
Nojah, aga jutt akkas sellest mehest peale, kes meil praegu riigitüüri keerab ja silmad lahti oiab, et rahvuslik lodi külgepidi vasta mõnd salakivi ei loksuks. See on ju meile külla tulemas ja linna enamad inimesed sätivad vastuvõtuks oma karderoope. Kõik laiemad lipsud ja uhkemad undrukud otsitasse kapist vai kummutist välja ning viiasse õue tuulduma.
Tuleb meelde, kudas omal ajal see riigivanem, kellest ma siiamaani ei tea, kas teda peab Pätsiks vai Pätsuks kutsuma, meie külast lahtise autuga läbi sõitis. Peatust pold talle seal ette nähtud, aga ühe popsi ukse ees jäi tõld porisse kinni. Pops kargas uksest välja, viskas mütsi õhku ja õikas: „Elagu riigivanem!“ Vana Päts muheles, võttis taskust kahekroonise ja andis popsile. Ise ütles, et „no mine siis ja osta omale üks riigivanem“. Suurt viinapudelit kutsuti ju nisukese nimega, veike oli asunik.
Jah, aeg läheb edasi, miski pole enam sama kui vanasti. Ju see on elu seadus, et see inime, kes ilmas kaua elab, saab need muutumised kõik oma silmaga üle kaeda. Ei tule enam meile riigivanemat, tuleb oopis president. Ja pole meil popsi ega porist tanumat, kuhu tema limusiin kinni jääks. Aga ega tema ise kah enam kõike seda eest leia, mis tal poisikesena Jõekäärult meeles. Ei paku talle keski enam Tralla leiba ega lase Poko vorsti peale ammustada. Kes teab, kas talle enam maitsekski. Kuulda oli, et ta oma noorik pidi Ärma talus ise ead leiba tegema. Kui see tõsi peaks olema, siis on mees jumalaviljaga toidetud ja kõlbab meie riiki juhtima küll.
Karla kalendrisaba: Riigivanem tuleb
Meelejahutus | 23 May 2008 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
