Akkasin mõtlema, millest kunagi sai unistatud. Pärast sõda kükitasime Belgias okastraadist puuris ja lunastasime neid patte, mida me kunagi teinud ei old. Saime kõvasti külmetada ja nälg oli kogu aeg kallal. Kui sõpradega juttu ajasime, siis oli ükskõik, kust sa peale akkasid, kas kaerakülimisest või jahipüssi aavli löögijõust, kudagi vedas ikka söögi peale välja ja sealt enam ära ei saand. Akkasime siis ajaviiteks arutama, et kellel võiks olla ilmas kõige parem elu. Üks ambamees arvas, et vene keisril. Et tal pold muud teha kui istus sooja ahju peal ja oidis lõugu laiali. Saiakangas jooksis suhu ja kaks meest lõid kõrvalt labidaga võid peale. Me kõik jäime nõusse ja oleks ise ka taht niimoodi elada.
Just seesamane lugu tuletas meelde seda aega, kui olime oma üksusega Venemaal. Sakslased andsid esimese jutiga vankale kibedat säru. Ühes külas, kus meil oli pikem peatus, võtsime ühe vana põlise koloosniku endile appi väliköögi jaoks agu raiuma ja vett tassima. See mees mäletas veel tsaariaega ja oli päris rahul sellega, et kommud säru said. Üks poiss tönkas meil päris ästi vene keelt ja küsis korra koloosnikult, et mis sa arvad, kui me selle kommuuna värgi kord täitsa uppi lööme ja sinu Venemaale uueks keisriks paneme, mis sa siis tegema akkad. Mees vastas minutit kõhklemata, et magan kahe kasuka vahel ja kolm korda päevas määrin tökatiga saapaid.
No paistab nii, et äkki rikkaks saand inime elab ikka sama elu edasi, aga püüab seda teha vähe uhkemalt kui enne. Nii et kui miljuni võidab voorimees, siis ei mõista muud kui ostab endale kenama kalessi, paneb kuus obust ette ja kuljused kaela, ja valib, keda sõidutab. Kui saksa nägu ei meeldi, las astub jala. Kes on eluaeg Peipsil kiisku püüdnud, ütleb uhkelt, et väiksemat kui vaalaskala enam veest välja ei tõmba. Pops ehitab omale suurema sauna kui peremehe äärber, kasutab sajatollarist tulealustuseks ja viskab prantsuse konjakiga leili. Sibi kaunistab villkopa varre priljantidega ära ja tõstab väärikalt edasi. Aga vaadi külge monteerib aisusuunaja ja sihib selle poole, kelle peale parajasti süda täis. Rahvajuht palkab omale publiku ja kõneleb alati täissaalile.