Kassa tead, mul oli uni läind nigu niuh. Vai mina akkan vanaks jääma! Kus mul ütelus! Ise tuntsin küll samamoodu, aga vat eidel ütelda ei luba. Esimese jutiga ei taiband, kuda talle vasta anda vai tema ebasüntsat märkust pareerida, nigu mootsal ajal üteldasse, aga siis lõi äkki peas pirn põlema. Ükski inime ei saa kudagi vanaks jääda, sest siis peaks ta olema vanana sündind. Jääda saab ainult nooreks, aga vanaks tuleb saada.
Korraldasin Katale kohe sealsamas loogilise mõtlemise lühikursuse, ise akkasin lekturiks. Ütlesin, et naisuke, ise oled sa jäänud. Sellesama lapsearuga oled jäänud, millega sündisid. Targaks saadasse, aga rumalaks jäädasse. Oleksid omal ajal vanatüdrukuks kah jäänud, kui ma poleks sulle kosja tuld. Abielunaiseks saadasse, aga vanatüdrukuks jäädasse.
Mul akkas peris uhke tunne oma tarkusest ja teadmistest, et mõtlesin vaikselt selles suunas edesi. Tuli meelde see aeg, kus Kata pold veel kellegi naiseks saanud, vaid kenaks karskeks ja töökaks talutüdrukuks jäänud. Ei, saanud ikke, kuda ta kenaks tüdrukuks jääda sai, kui oli lapsena sama loll kui iga teine, tegi mähkmed märjaks ja puha. Ta pidi ikke selleks kenaks tüdrukuks saama, enne ju ei old. Mu oma loogika kippus lonkama, jäin mõtlema. Vai tuleks ütelda, et sain mõtlema, sest enne kui ma tiivanil tukkusin, ma ju ei mõteld.
Aga kui ma oma noort Katat salaja sihtisin, siis oli kõik selge. Mõtlesin, et kui ma ta õhta ämarikus kirmaselt koju saadan, kas siis saan musu vai jään ilma. Saamine oli parem kui jäämine. Aga kui sain, siis ma talle truuks jäin ja see pold ka paha. Nii et jäämine ei ole kah alati alb ega kõlbmatu.
Kui ma endamisi nõnda arutasin, saabus selgus nigu välk selgest taevast. Kata oli vahepeal minu õpetust seedind ja kähvas mulle, et „kui sa vanamees oma targutamist ei jäta, siis saad mu käest nii et jääd mõlemast jalast lombakaks.“ Ja siis ma ei oolind enam ei saamisest ega jäämisest, jäin (sain?) ruttu vait.