Ei maksa sellest pääliskirjast eituda ühti, see nasama viguri pärast pandud. Vanad ead ajad tulid meelde, kui Seedrioru suviari võttis mitu tuhat eesti soost inimest vasta. Seal sai siis pühaba ommuku aledaid kujusi näha küll ja pihku naerdud mäletades, kui kanget kuraasi nad eelmine õhta täis olid.

Nojah, see kõik on minu jaoks juba ammu ajalugu ja oleks võind ajalooks jäädagi, aga Ärman-poiss tuli jälle torkima. Vata tema on nad seal tilulilu-teatris ikka veiderdajaks koolitand ja nüüd poisil nigu nõges püksis. Ikka, et “tulen’d ometi kah, onu Karla, ma oma autuga viin ja toon.” Aga mina tean, et kus on orud, seal on ka mäed, ja neist mägedest minu kark enam ülesse ei vea. Ütlesin, et võtku Kata kaasa, kui peab keski meie perest olema. Kata juhtus seda ütlemist kuulma ja kas minu kiusuks või mõnest muust kihust pistis, et vat lähebki. Ja Ärman pidi ta kaasa võtma, ei sobind ju taganeda.

Kui Katakene pärast keskööd koju tagasi jõudis, siis oli esiotsa natuke turris ja tusane. Ei taht suurt kõnelda midagi, ainult niipalju nimetas, et oli oma sõiduga seedriorki lennand. Ärman oli sõit selle vana silla manu, mida ammu enam olemas ei ole. Siis oli läind ähmi ja akand uusi teesi otsima, aga ikka sõit valeste. Kõik ümbruskonna teed tiirutand läbi peale selle õige, mis Seedriorule viib. Jäänd näitemängu proovile ligi paar tundi iljaks ja old ise kah sellepärast vingus kui vettind vihmavari. Aga pärale nad olid ikka jõud ja õhta poolpimedas oli tükk ära kah mängitud. Selle jutu ära rääkind, Kata aigutas ja keeras magama.

Aga ommuku pärast prekkvesti oli Katal tuju vähe ladedam ja siis ta andis mulle Ärmani püünekuntsist täitsa korraliku ülevaate. Segaseks jäi see värk mulle ikkagi, aga kas see oli tüki või Kata süü, seda ei tea ma siiamaani.

Tükk oli old nisuke, kus Vanapagan ja Kaval-Ants omavahel kemplevad. No need naljad puha noorest põlvest meeles, aga see, kudas Ärman ja teised seda olid teind, oli jusku kudagi pahupidi pööratud. Ants on ju kaval, nigu ta nimigi ütleb, ja Vanapagan ästi loll. Aga seal rohtukasvand püüne peal oli old nii, et Vanapagan oli küll loll välja näind ja opakavõitu juttu ajand kah, aga pikapeale kerind asjad niiviisi välja, et lolliks jäid peale Vanapagana kõik – kirikärra, politseimeister ja Ants ise kah. Ja teine imelik asi old see, et Vanapagan oli ainuke, kes oli kangeste taht õntsaks saada, aga tema kah ei saand, sest inimesed ei last. Kõik läksid lõpuks põrgu.

Nojah, oli see tükk kudas ta oli, ega ma Kata jutus kahelda ei tohi, muidu tuleb kodus traama ilma püüneta ja aplausita. Aga muidu olevat pidustused old täitsa ästi seedriorg-aniseeritud. Noh, asi seegi.

Märkmed: