Mul tuli selle jutu peale kohe meelde üks kohalik „inski“, Moonika nimeline, kes püüdis Valges Majas musta kokku keerata, aga Klintoni Villu peale ta hammas ei hakanud. Aga meie inskil on pooldajaid kui palju. Mõõdukate partei tuli kohe kokku ja muutis nime ära. Mõtlesin, et kui nad enam mõõdukad ei ole, siis ehk võtavad uueks nimeks Mõõdutud, aga netu — nemad on nüüd sotsiaaldemokraadid. Kas muutus ainult nimi või nägu ka, seda keegi öelda ei tea. Mina ka ei tea, mäletan ainult, kuidas selles vanas vabariigis öeldi, et sots on sea sõimunimi. Aga võib-olla sellepärast see vana vabariik uppi lendaski ja nüüd siis tehakse paremini.
Ja need Eestisid olevat nüüd päris mitu tükki. Üks olla nendele, kel kompuuter kodus, ja teine pensionäridele, kel midagi pole, ainult nüri pliiats. Ja see kange kirjamees Kivirähu Andres tegi kolmanda Eesti veel — nende jaoks, kel autut pole. Kolm riiki ja üksainus valitsus — ime küll, kui nad aaju korda ei saa.
Segased asjad tuleb selgeks teha ja paistab, et seda selgust ei saa kusagilt mujalt kui oma lollist peast. Mina arvan, et see üksteise võidu vasakule ja paremale kiskumine ei vii meid kuhugi. Vanasti teadis iga kausisetu, et sõita tuleb keset teed. Kas sa ajad oma koorma paremasse või vasakusse kraavi, tagajärg on sama — poti katski põranu, täütäl punn är‚ karanu. Riigivärgiga pole asi põrmugi teisiti. Ja nende kolme Eesti asjas ütlen mina, et tuleb neljas veel teha nende jaoks, kes oma maad ja rahvast ausa südamega armastavad, elagu nad seal või võõrsil. Ja kui see neljas Eesti valmis on, siis võib esimesed kolm saata kuu peale kurke müüma. Vat keerulisem see asi ei olegi.