Minu seisukord on praegast nisuke, et ei mõista selle kohta seisukohta võtta. Tegelikult ongi mul rohkem istekoht, sest kahe kargu najal seismine pole suurem asi. Olen selle ilma elu ja tegemiste peale mõteld nõnda et aju ragiseb ja roostetükid lendavad, aga targemaks pole saand, tuleb vist lollilt auda minna.

Sest on nüüd enam kui paarkümmend aastat möödas, kui üks kauge sugulane mul külas käis. Tuli sellelt Eestimaalt, kus va Korba-Mihkel parajaste perestroikat tegi ega mõist arvata, et sellega oma verekarva impeerijummi upakile lükkab. Oli mõnus ambamees ja küsis minu käest, kas ma tean, kuda saab korraga istuda, seista, joosta ja käia. Mina arvasin, et ega ei saagi, aga tema pistis kohe, et vot meil Liidus saab. Igas töökohas on arilik asi, et mees istub, töö seisab, palk jookseb ja viinavõtmine käib.

Rääkisin seda juttu Ärmanile, aga tema selle nalja peale ei naerd. Tema sugulased olla talle Eestist kirjutand, et nüüdses Liidus, kus valitsevad teised Mihklid, on asi enam-vähem samamoodu: mees jookseb mööda linna ringi, seisab tööandjate uste taga, tuleb koju, istub maha ja ohkab, et jälle sai asjata käidud. Et kõik needsamad liikumise elemendid on olemas, aga kõik peab mees üksi korda ajama, pole tööd, palka ega viinavõtmist.

See kurb jutt pani mindki nende elementide peale mõtlema ja omaette arutama, kudas neid eesti keeles kasutatasse ja kudamoodu nad minu enda elus on rakendatud (kae, misukesi sõnu ma olen kasutama akand – vanaste rakendasin ainult obest aiste vahele). Nojah, arutasin, et inimesel on istekoht, seisukord, jooksuaeg ja käiguvahetus, kõik ead ja tarvilikud mõisted.

Istekoht on mul kulund tiivanil, vedrud torgivad kintsusi. Jooksuajast on ainult udused mälestused. Kuna viimati käiku vahetasin, seda kah ei mäleta. Nooremad pole sellest kuuldki, on eluaeg autumaadiga kihutand. Ja seisukord on – noh, teate küll, kuda seda laudaväetist rahvakeeli kutsutasse.

Märkmed: