Mõtlesin, et miks meil siis neid hinstrumente pold, kui vaja oli. Vanasti oma talus läksin vara ommikul einale. Keskommiku aegu tuli Kata õuele, pani käed suu äärde ja õikas, et küla kajas: „Mes ma lõuneks keedan?“ Mina sama moodi vastu, et: „Keeda körti!“ Sellfõuniga oleks nii ea old see asi korda ajada: edastad soovitud inhvormatsiooni vaikselt ja hinteligentselt ning vuhid niita edasi. Mis see külarahva asi, mis meie einaajal lõunaks sööme. Aga nüüd istud enamasti kodus ja vahid naisele otsa — mida sa siin sellitad või fõunitad.
Aga kui sul üks asi kord olemas on, ära sa siis looda, et naisterahvas temale otstarvet ei leia. Mina käin nüüd päev otsa ringi, sellfõun püksirihma vahel ja ootan Kata köögikeskjaamast korraldusi. Kui konutan oma toas ja proovin teiega mõtteid vahetada nagu praegugi, tuleb varsti altkorralt tirin: „Ega sa sinna laua otsa tukkuma ole jäänd? Prüginõu tuleb välja viia.“ Lähen vannituppa ja jään vähe kauemaks, juba tuleb kamandusillalt: „Kaua sa mõtled seal kemmergus konutada! Tee ruttu, külalised varsti ukse taga.“ Komberdan käruga toidupoodi ja saan vaevalt poolele teele, kui tuleb kaugjuhtimisega kuklalask: „Kui sa peekonit ostad, vaata et sa mul siis jälle nisukest rasvaplönni ei too nagu mineva kord! Vali ikka taisem tükk.“ Saan oma kaubaga kassa ligi, juba tuleb jälle: „Et sa mul jälle värnitsa purki apukoorega samasse kotti ei pista. Ja katsu sa kartulikotti viinamarjade pääle panna!“