Meil on nüüd Kataga kummalgi oma sellfõun, tütar kinkis pulma aastapäevaks. Oleks ma noorest peast ingest aimata osand, et mind kunagi sedamoodi karistatakse, oleks mul naine võtmata jäänd. Ptüi, risu, nagu poleks abielu ise korralikule mehele veel küllalt kõva karistus. Aga eks tüdruk vahtis seda hinternetti ja sai sealt teada, et Eestis on üheksakümnel protsendil oma sellfõun — kohe kärmas meile ka muretsema. Ma püüdsin küll seletada, et mamma on alati old see üheksakümne esimene protsent ja mina ise olen valmis üheksakümne üheksas olema, aga kes mind kuulab. Ära osteti need riistapuud ja mina pole enam mitu nädalit muud teind kui kingitud obuse suhu vahtind.

Mõtlesin, et miks meil siis neid hinstrumente pold, kui vaja oli. Vanasti oma talus läksin vara ommikul einale. Keskommiku aegu tuli Kata õuele, pani käed suu äärde ja õikas, et küla kajas: „Mes ma lõuneks keedan?“ Mina sama moodi vastu, et: „Keeda körti!“ Sellfõuniga oleks nii ea old see asi korda ajada: edastad soovitud inhvormatsiooni vaikselt ja hinteligentselt ning vuhid niita edasi. Mis see külarahva asi, mis meie einaajal lõunaks sööme. Aga nüüd istud enamasti kodus ja vahid naisele otsa — mida sa siin sellitad või fõunitad.

Aga kui sul üks asi kord olemas on, ära sa siis looda, et naisterahvas temale otstarvet ei leia. Mina käin nüüd päev otsa ringi, sellfõun püksirihma vahel ja ootan Kata köögikeskjaamast korraldusi. Kui konutan oma toas ja proovin teiega mõtteid vahetada nagu praegugi, tuleb varsti altkorralt tirin: „Ega sa sinna laua otsa tukkuma ole jäänd? Prüginõu tuleb välja viia.“ Lähen vannituppa ja jään vähe kauemaks, juba tuleb kamandusillalt: „Kaua sa mõtled seal kemmergus konutada! Tee ruttu, külalised varsti ukse taga.“ Komberdan käruga toidupoodi ja saan vaevalt poolele teele, kui tuleb kaugjuhtimisega kuklalask: „Kui sa peekonit ostad, vaata et sa mul siis jälle nisukest rasvaplönni ei too nagu mineva kord! Vali ikka taisem tükk.“ Saan oma kaubaga kassa ligi, juba tuleb jälle: „Et sa mul jälle värnitsa purki apukoorega samasse kotti ei pista. Ja katsu sa kartulikotti viinamarjade pääle panna!“

Akkasin mõtlema, et kudas see sellfõun eesti keeli peaks olema. Kõlistasin Ärmanile (ariliku telehvoniga) ja tema teadis kohe. Ütles, et Eestimaal kutsutakse seda debiilmoluhvoniks. Ja oiatas, et selle liigne kasutamine võib kõrvas vähki tekitada. No just seda uudist oli mulle vaja. Kui keski mu moluhvoni lähema paari nädali jooksul ära ei varasta, siis ma kindlasti kõrvakreepsi koolen.

Märkmed: