Aga seda ei mõist sel ajal keski arvata, et igast sulasest ei tohigi peremeest saada, et mõni lihtsalt ei kõlba peremeheks. Minul lõi alles paari nädali eest pirn põlema, kui kohalikke seitungisi sirvisin.
Ah et mis seal seitungis siis seisis? Noh, palju juttu oli kahest mehest, kes mõlemad ästi rikkad. Aga ühesugused nad ei old ning üks ja sama põhjus ei toond neid seitungi kah mitte. Üks oli peris vanaks eland ja suri ära. Noorest peast pold tal raha ega kedagist, oli akand äri ajama, esiotsa veikse vürtsipoega peale akand nigu ikka akatakse, aga nuppu mehel oli ja lõpuks oli suure kaubamaja omanik. Aga mis peaasi – ta pold ülemäära ahne. Ei kippund oma kundedelt viimast kopkat ära krabama ja oma töölistele maksis kah korralikku palka. Vaestele jagas jõuluks kalkunit, tegi vanast majalogust uhke teaateri ja oli üleültse igapidi rahvamees. Kõik nisukesed asjad tuuakse päevavalgele, kui inime ära sureb.
Teine mees oli veel rikkam ja elab edasi kah, aga tema muudkui ahnitses omale ikka rohkem ja rohkem, et olgu aga temal ästi palju ja vaene vahtigu läbi viie. Kui ausa tööga küllalt ei saand, siis proovis valskusega, kuni jäi vahele ja tiriti kohtukulli ette. Kohus ähvardab talle mitukümmend aastat väänata ja kas väänab või ei, pole veel selge, aga ea sõnaga ei mäleta teda keski.
Nüüd te küsite, et mis sel kõigel vana ringimängulauluga tegemist on. No eks need kaks meest mõlemad oskasid raha teha, aga ainult üks pani raha enda teenistusse. Teine akkas ise raha orjaks ilma et ta sellest aru oleks saand. Ja raha ongi see sulane, kes peremeheks ei kõlba. Eesti vanasõna ütleb selgeste, et raha on ea sulane, aga paha peremees.