Sa jessas, kudas mu telehvon on tirisend terve selle nädali. Igal elistajal on sama jutt, et ei mina tea, kudas setul kohtus läks, räägi ikka ära. Mõni saab kohe kurjaks, et mis sa akkad juttu peale, kui sust lõpetajat pole. Ja mina mõtlesin, et seda lugu teab igaüks, et pole mõtet selle peale kallist valget paberit ega musta tinti raisata. No kui ei teata, siis ei teata, räägin ära, ega see’s nüüd mõni sõja- ega riigisaladus pole, mida oma teada oidma peab.

Selle setuga oli asi niiviisi, et ta oli oma kausi- ja kaltsukoormaga rännakul nagu alati, käis talust tallu ja kauples perenaistega. Tõi potikese või napakese, sai natuke nartsu vastu ja vahel müüs raha eest kah. Raha eest kaubitsemise puhul seletas ikka, kui aus äri temal on ja kui vähenõudlik ta on. Et tema ei taha kunagi nii irmsat vahekasu nagu päris-kaupmehed. Need võtavad ikka kümme protsenti ja kakskümmend protsenti, aga setu ei võta rohkem kui ainult kopik kopikule ligi. Kõik said aru ja kaup jooksis nagu kali lähkri suust. Aga setu läks oma koormaga alevi kah ja seal see asi tal nihu vedama akkaski. Vata ega need aleviemandad ei old nisukesed nagu talueided või -tüdrukud, nemad pidasid endid nagu vähe saksemaks ja ei taht setuga kõnelda nagu ristiinimesega, ikka poetasid sõnakese nisukese näoga, nagu oleks kahju teda kausisetu peale raisata. No aga ega setu südant pold kah kass ära söönd, see läks tal pikapeale täis nagu igal teisel. Ei mäleta, kas see oli nüüd teemeistri proua või meieri mamsel, kellega see suurem jagelemine tuli, aga lõppes see igatahes nii, et setu suunas oma sõnarelva otse maadami silmakulmude vahele ja laenguks oli mahlakas „ssa ssaatana lehm!“.

No kus alevihinteligent endale sedasi ütelda lasi. Kutsus kohe konstaabli ja käskis käerauad kaasa võtta. Nii ulluks see asi muidugi ei läind, aga protokoll tuli teha ja setu tiriti kohtukulli ette, kus ta pidi proua solvamise eest trahvi maksma. Setu oli kohtus ästi alandlik ja viisakas, aga solvamisest aru ei saand, ei old seda sõnagi kuuld. Lausus siis, et „pai kohtuärra, mina olen rumal inime, ütlege mulle lihtrahva keeli, mille eest mind trahviti, siis ma teinekord enam ei tee“.

„No trahviti selle eest, et ütlesid prouale lehm. See on inetu ja paragrahv seda ei luba,“ seletas kohtunik kannatlikult. „Ah sihuke paragrahv,“ imestas setu, „et niikui prouale lehm ütled, nii trahvi saad! Ja ütled lehmale proua, saad jälle?“

„Ei, setu,“ muheles kohtunik, „seda paragrahvi meil ei ole. Võid ütelda julgelt, keegi ei trahvi.“

Setu nägu läks laia naeru täis: „No siis on kõik ästi!“ Pööras end kaebaja poole ja tegi sügava kummarduse: „Ead tervist, PROUA!“

Märkmed: