No näe, suvi käes ja suured uudised puha kadund. Tuleb väikestega läbi ajada, suure kuumaga ei jaksagi suuri ästi seedida. Vahin ikka sealt hinternetist neid Eestimaa uudiseid ja vahel on kohe nisuke tunne, et ei mõista kolme lugeda ega nelja nuusutada.

Näe, muist rahvast oli Eestimaal meie presidendi pääle irmus pahased, et tuli sellelt konverentsilt tulema, kus üks vene tõugu asjamees avalikult meie maad ja rahvast sõimas. Arvati, et oleks pidand paigale jääma ja mõne kõva sõna vasta ütlema. Aga mina rehkendan, et president tegi peris õigeste, kui tõusis keset laimujuttu püsti ja astus ukse poole nisukese näoga, et sellele passatskile on prassaid kah palju.

Aga kui ma siis edesi lugesin, kuda seesama president selle uue vene keisriga piiriküsimust arutas ja ütles, et Tartu rahu võiks rahulikult ära unustada, siis mu ing läks tema peale täis. Näe, venelased juba peavadki plaani, et varsti akkavad pidama Eesti 300. aastapäeva. Ühesõnaga – nendele on Peterburi sõda tähtsam kui Tartu rahu ja meie riigipea muudkui kiidab takka perra. Ma ei saa ültse aru, mis need venekad sellest piirilepingust nii kangeste kõnelevad, kui nad ühtegi piiri ei tunne ega tunnusta. Muudkui vahivad üle aia teise kapsa- ja kaalikapeenart, et kuda aga saaks saagi omale.

No ja nüüd on nad Talinas lauluväljaku kah ära jõud labastada selle õllesummeriga. See pidada olema nisuke pidu, kus röögitasse ja peksetasse kitarrekeeli ja lapsed lakuvad endid täis. Ei mina saa aru, misjaoks nisukest lärmipidu vaja on, aga ju siis on, ega nad muidu ei teeks.

Kui mina poisike olin, siis ei old küll miskit õllesummerit kuskil ja saime kah ära elatud, pold äda miskit. Aga kui suuremaks sain ja mehe mõõdud välja antsin, siis oli vahel viinavinter küll. Ega seda keski ei organiseerind ega piletiraha korjand, kõik käis isetegevuse korras. Vata kui talvel sai palagivooriga linna mindud, väljas kakskümmend viis kraadi külma ja kolmkümmend viis kilumeetert sõita, siis pidi ikka igamehel asunik taskus olema, ilma külmarohuta ei saand läbi. Ega keski lärmama ega lällama ei akand, lihtsalt võeti vajadust mööda veiksed tropid ja sõideti edesi.

Kui neid mälestusi aastaaegade järgi ritta seada, siis poisikesest peast oli iga aasta kuresaapakevad ja söögiseenesügis. Nüütsed aja noored ei teagi, mis asi see kuresaabas on. On üks valusamat sorti jalanõu. Kui varakevadel paljajalu ringi lasid, siis oli tuul õhtaks sääred nii lõhki tõmmand, et tuli käis silmist. Ema pani apukoort peale ja see praavitas ära, järgmisel päeval akkas sama tirel otsast pääle.

Ja sügisese uduvihmaga keski metsa puravikku otsima kah ei lähe. Ostavad poest neid valgeid mügarikke ja arvavad, et on kah seeni söönd. Oi kuripatt, mina läheks küll metsa, kui koib kannaks.

Märkmed: