Ma olen siin omaette arutand seda poliidiga värki ja ültse neid Eestimaa asju. Oled ju küll siin väljamaal kaua eland ja siia kord kõnged kah, aga südant Eestimaa küljest lahti ei saa, kaku kudas tahad. Ega minu kobisemist keski ei kuula ja kui kuulabki, pole sest palju abi, aga no inime on nisuke nagu ta on. Mõtled, et ühel päeval on suu mulda täis ja mõni ea asi jäi ütlemata. Kusta just ükspäe vilusohveeris, et inimese elu on nagu kemmergupaberi rull — mida lõpupoole jõuab, seda rutem käest kaob ja otsa saab.

Tohtrid räägivad, et siseorganite töö ja tegemine peab olema korras ja ästi armooniline, siis elad kaua ja saad iljem õntsaks kui naabrimees. Kommudel oli sama jutt, kui nad veel Eestimaad valitsesid. Tegid mis sa tegid ja läksid kus sa läksid, siseorganid oidsid sul alati silma peal ja oolitsesid, et sa alva ega kõvera tee peale ei satuks. Nagu natuke kögastasid, nii sind korrale kutsuti. Nüüd on nende võim ja voli läind, aga mõned organid on eesti rahvale ikka veel jusku tähtsaks jäänd. Kops ja maks näituseks. Ise on nad omavahel pahukses, kunagi ei tea, kumb kummast üle peab olema, aga tähtsad on mõlemad. Sellepärast, et eestlane on põhiliselt kadekops ja tema lemmiktegevus on kättemaks. Õige eestlane ei kannata, kui teisel ästi läheb. Ja ühtki väikest vääratust võlgu ei jäta — iga vorst saab makiga maksetud.

Neile, kes muist vene aega Siberimaal veetsid, pidi Eesti riik nüüd natuke paremat penssi maksma. Ja sellel, kes küüditamise rongist maha jäi, on kohe süda täis, et tema kannatas kodumaal palju rohkem. Ja kõige kõvemini ädaldab veel see, kes teisele näpuga näitas ja ta rongile aitas. Talle ei tule meeldegi, et sai selle sangariteo eest oma üvituse juba vana valitsuse aegu kätte.

Ja eesti rahvas praegast muud ei teegi kui sõimab oma ministrisi ja teisi kõrgeid valitsuse tegelasi. Ikka kuuled, et see või teine asjamees on vana kommu ja nüüd jälle ametis! No aga kudas nad ametisse said? Needsamad sõimajad valisid ja puhtast kättemaksust. Vata vene ajal ei tohtind nende tegelaste kohta keski paha sõna ütelda ja see tegi eesti mehel inge täis. Nüüd panevad kättemaksuks samad saksad temukraatlikus korras pukki ja sõimavad nii et küll saab.

Kroonu küna ongi jälle lõhki ja sõimata pole kedagi. Ma olen mõeld, et kui valiks seekord nisukesed, kellele võiks uhke olla. Sest kui kõik valitud nii äbarikud on, ega need valijad ise siis ka suuremad asjad olla ei saa. Selle pääle tasuks mõtelda.
Ja kui te arvate, et lugesite jälle üht toredat lorijuttu, siis saite petta. See kõik on sulatõsi. APRILL!!!

Märkmed: