Ma pole elus taht naistega poliitikat ajada, aga enne seda liitumist läks Kataga kogemata jutuks. Vaatasin sealt hinternetist, et kõige suuremas ärevuses olid salaviinamüüjad ja lõbunaised. Mis asi need viinakaupmehed marru ajas, sellest ma aru ei saanudki, aga lõbunaiste tilemmat jagasin küll. Ootavad teised ju lahtiste piiride tagant uusi kundesid ja on pabinas, et ei tea, kas palgata noori äpprentisseid juurde või tõsta tariihve, et äri ikka oleks tasemel. Küsisin Kata arvamust, ta ju nendega samast soost. Kata kähvas kohe, et vaadaku parem, kuidas nad uute kongurentidega hakkama saavad. „Kust need kongurendid tulevad?“ imestasin mina. „No kust mujalt kui oma poliitikute hulgast!“ — „No kuule-kuule, äran’d ikka akka poliitikuid lipakatega ühe pulga peale seadma,“ sain pahaseks. Aga Kata kähvatas: „Ei mõtlegi! Nad ei küüni nende lipakate ligidalegi. Lipakas müüb ainult iseennast, aga poliitik müüb kogu rahva koos naha ja karvadega. Ja see on ka poliitikute süü, et need neiud peavad oma äri masseerimise ja teab-mis sildi all ajama. Lastaks neil vabalt äritseda, siis oleks minusugustel korralikel naistel julge Talina uulitsal kõndida, aga nüüd...“
Kata jäi vakka ja mina ka oma suud enam rohkem ei paotand. Aga edasi mõtlesin ja arutasin küll ja sain vist tarkuse otsa kätte kah ja annan teile edasi. Vat mina leian, et nüüd, kus me selles liidus sees oleme, peame ühte oidma. Mis edasi saab, seda ei tea keski. Võibolla need, kes sinna liitu igatsesid, sülitavad varsti nii et auk põrmandas. Ja võibolla need, kes liitu kartsid, leiavad, et pole väga vigagi, ja lähevad vara ommikul äbelikult lippu õigele kõrgusele tagasi nihutama. Ja mis need kama-kõik-ütlejad teevad, on üks kama kõik, sihukestest pole kellelgi kunagi kasu old. Mis meist edasi saab, oleneb meist, ja kui me kokku ei oia, siis ei saa meist tuhkagi, see on sihker. Niisama lihtne see tarkus ongi ja kes sellest aru saada ei taha, sellele äsan karguga mööda kaelavart. Vot.