Nüütse aja inimesed kiidavad ikka seda sivilisatsijooni ja kelgivad, kuda ilmas kõik muutkui areneb. No areneda see ilm ju võib, aga et selle arenguga miskit paremaks läheks, seda ma pole küll märgand.
Võtame näituseks kasvai nisukese lihtsa asjas nigu liiklemine, mis tähendab oma kere ühest paigast teise toimetamist. Nüüd on miskipärast kõigil vaja ästi ruttu ästi kaugele jõuda ja sellepärast peab sõiduriistadel irmus palju obujõudusi olema, aga sellest ei tule muud kui paksu pahandust. Iga uulitsanuka peal on mitut värvi tuled, mida sõiduki kutsar peab tundma ja teadma, misukese tule aegu ta sõita tohib ja misukese aegu tormast panema peab. Kus pole tulesid, seal seisab mundris võmm ja vehib kätega nigu tuuleveski vai laulupeu tirikent. Sohver võib Mihkli laadal käia küll, aga kui seal naabrivalla mehega kokku saab ja kokkusaamise rõõmuks asunikult korgi maha lööb, siis enam koju tagasi ei saa. Ulga obujõududega tõld viib ta kodu asemel kartsa vai kabeli. Kui seesama kätega vehkiv korravalvur ta kätte saab, on vangirauad karanteeritud. Kui ei saa, siis on sõiduriistal varsti rattad taeva poole ja sohvril endal kah sussid püsti.
Minu sõiduriist oli vanaste küll ainult ühe obuse jõuline, aga sõita oli temaga puhas lust. Istusid kenaste paigal, põhukott istme all ja nöörist rooliotsad pihus. Ühtegi pedaali pold tarvis, kaas oli nõõ ja tormas oli tpruu. Viina võisid võtta asuniku vai liitri viisi, ei see sõitu segand. Kui magama jäid ja rool käest ära libises, ei pidand sa kartma kardavoid ega sihtind sind surmaingel – kaeramootor aiste vahel oli nii tark, et viis su täpselt oma talu väratisse ja seisis seal, kuni Kata värati võrust lahti päästis ja sohvri kuuekaelustpidi kaineks raputas. Ja oi sa jeerum, kui meie alevi konstaabel oleks kuskil teeristi peal seist ja käsi laiutand, et sõida nüüd, suksu, sinna vai traavi tänna, siis oleks küla siad kah ennast lõhki naerd.
Seitungist oli lugeda, et nüüd tahavad akata seda Titaanikut merepõhjast välja tirima, mis seal ligi sada aastat ligunend, sest koolitatud kapten ei mõist laeva jäämäest mööda tüürida. Küll võttis asi aega ja ega teda pole veel pinnale saadud. Vanaste Paunveres saadi saksa poiste parv paari nädaliga vee peale tagasi. Kellamees sidus nööri külge, poisid utsitasid tagast, et „tömma, tömma, Lible!“ ja sellest tömmamisest oli abi. Ega põhja laskmiseks old kah jäämäge vaja. Tõnisson, turske poiss, kandis kivikamakad peale ja parv vajus nigu vene kirves.
Ärman tuli Jõekääru jatsujauramilt tagasi ja kiitis seda üritust nii et suu vahutas. Kus oli seal old ikka pillisi. Mõnd oli tuld puhuda ja mõnd kaigastega klõbistada ja mõnel keeli kratsida. Neil kõigil olid ikka oma nimed kah, aga vai need mulle meelde jäid. Rahvast murdu ja lärm üle kolme kihelkonna kuulda. Meil külas pold simmanil muud kui kolme keelega viiul ja kahe riaga karmoska, aga tants käis nii et muru müdises. Ja kah olime õnnelikud.
Karla kalendrisaba: Sivilisatsijoon
Meelejahutus | 03 Sep 2010 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
