Kalender kuulutab sõbrapäeva. Siin on ta muidugist Valentini päev, aga Eestimaal teda niiviisi ei kutsuta. Ei tea, kas sellepärast, et Valentin on vene nimi vai on miski muu põhjus, aga seal on sõbrapäev. No olgu siis pealegi, ega minul kah sõbrapäeva vasta midagist ei ole, aga tuleb selgeks teha, kes su sõber on.
Õige sõpruse kohta on ütelusi igasuguseid, üks targem kui teine. Mõned sõbrad pidada olema nisukesed, et tõusuga tulevad ja mõõnaga lähevad. No neid pole kellelegi vaja. Ja seda ütelust olen ma kah kuuld, et kes on kõigi sõber, see pole kellegi sõber. Nii et sõpru tuleb ikka valida.
Meie oleme elama sattund eskimode maale ja sellepärast ei teeks paha, kui nende tarkus kah ära kuulata. Eskimod ütlevad, et kes su õige sõber on, seda enne teada ei saagi, kui läbi jää vajud. No see on juba väärt tarkus, ainult minust ei ole enam isegi kõva jää peal koperdajat, rabedast rääkimata. Tuleb mingi muu sõpruse proov läbi teha.
Kõlistasin Kustale. Polegi temaga kaua aega kõneld, mõtlesin, et mine tea – äkki on temal mõni väärt mõte vai tarkus roostes ajurakkude vahele pidama jäänd. Kas tead, tuli välja, et oligi. Kusta ütles, et õige sõprus on nigu kogemata pükste niisutamine: tähele paneb seda igaüks, aga selle tõelist soojust tunned ainult sina ise.
No see tarkus on küll nii vägev ja nii selgeste arusaadav, et ma enam uut ja paremat otsima ei läind. Ei maksa püüda ead paremaks teha. Akkasin oopis vaenlaste peale mõtlema.
Vaenlastega on asi selle poolest lihtsam, et need tunned kergemini ära, pole vaja neid otsida ega tehvinitsijoonisi kirja panna, mille järgi nad paremini silma akkaksid. Aga Eesti Vabariigi aastapäev seisab ukse ees ja see viib minu mõtted kohe vabaduse sõja peale, sest seda esimest vabariiki ilma verd valamata valmis ei saadud. Kes selles sõjas su kõrval seisis, oli selgelt sõber ja kelle poole püssitoru oidma pidid, oli sama selgelt vaenlane. Sellepärast on minu veebruarikuised mõtted kah selged ja klaarid: sõbrale sõbrakäsi, aga vaenlase pihta tuld!