Need kaks sõna on nigu kaksikvennad, kes omavahel läbi ei saa. Enamalt jaolt on kaksikud ikka ühesugused, näevad samamoodu välja, kannavad samasuguseid rõivid ja mõtlevad kah nigu üks ja see sama inime. Sellepärast aetassegi nad tihti segi.

Sõda ja rahu küll ühte nägu ei ole, aga segi aetasse nad sellegipoolest. Juba vanaste, iitsel ajal, kui oli veel suur Rooma impeerijumm, kus kõik, nii targad kui lollid, mõistsid ladina keelt, üteldi, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Neljakümne viiendal aastal, kui Aadu oli end juba Pärliini punkris põlema pand, ootasime meie kah uut sõda, mis Joosepi vuntsid ära kõrvetaks, aga näe, tuli valmistuda rahuks. No tuligi rahu, aga see oli meie jaoks tükk maad ullem kui sõda.

Sõdade lavastajad on kogu aeg ajand sama joru, et sõdida tuleb rahu uvides. Et mida rutem me vaenlased tapetud saame, seda rutem tuleb rahu. No eks rahu ole kah sõja uvides. Kui oled liiga kaua rahulikult eland, siis tuleb jälle tahtmine tapelda. Aga kui sa rahu ajal inimese ära tapad, saad vangirauad. Tapad sõja ajal, saad medali.

Kõige suurem segadus tekib ikka siis, kui on sõda ja rahu korraga, samal ajal. Nigu praega siin maal, kus elame. Et kodus tahaks nigu rahu, aga et soldatid on tapluseks välja koolitatud, siis saadame nad võerale maale praktikale, et inimesetapp ära ei ununeks. Aga kui sõda ja rahu on korraga käes, siis läheb vahel kohtumõistmine kah segi. Juhtub, et sõjas tehtud tegusi akatasse kaaluma rahuaegse margapuuga. Kohalikus seitungis seisis just lugu, kuda üks ohvitser oli and armupaugu vaenlase soldatile, kes oli nii raskelt aavatud, et poleks elama jäänd. Nüüd taheti meest selle eest vangi panna.

Meil Kustaga oli Sinimägede lahingusse minnes nisuke leping, et kui üks nii kõvaste pihta saab, et elulootust pole, siis teine teda elusalt vaenlase kätte ei jäta. Kui ära viia ei saa vai ei jaksa, siis kuul alastab ja Jumal annab andeks. Teisi kohtunikke seal ei old. Aga meie sõjas oli kõik teistmoodu. Meie teadsime, miks me sõdisime.

Segi aetasse nüütsel ajal kõik. Ärman just luges mulle Telhvist, et Iiumaal on kits, kes peab ennast lehmaks; ja üks vene nimega tüdruk, kes peab ennast poliidiga alal asjatundjaks. No kitsest ma saan veel kudagi aru, ta vähemalt annab piima nigu lehmgi. Aga et vene baaba pea jagab poliidigat, vat seda ma küll ei usu. Ei aita seegi, et elab Eestimaal ja näeb nii kena välja, et kui poleks ta lolli juttu kuuld, siis mine vai kosja.

Märkmed: