Aprillikuu akkab ära lõppema ja magus mai trügib mõrude mõtetega sisse. Ah et miks mõru või? No eks ikka sellepärast, et enam ei kohta neidu, kelle sarnast teist ei leidu. Oopis see maa, mille sarnast ühe laulu sõnade järgi kah teist ei leidu, näitab meie rahvale ambaid ja limpsab oma mürgist keelt. Mai alguses lõppes ju Saksamaal sõda ja miskipärast on seda lõppu vaja pühitseda just Talinas Tõnismäel, kus Aljosha kirsavoid ootavad punaseid lippe ja vodkapudeleid.
Teate, mind on see jant juba tüütama akand. Ma ei viitsi enam vihastada ega kedagi. Ma tahaks nende samba juures kaklejatega peris ilusti kõnelda, aga kes mind kuulab? Kui need noored venekad, kes kavatsevad jälle Talina vabastamist pühitsema akata, minu kalendrisaba loeksid ja sellest aru saaksid, siis ma küsiks nende käest, kudamoodi nende vanaisad meie pealinna natsidest vabastasid. Kui nemad ükskord sinna jõutsid, pold seal enam sakslase aisugi, kõik olid ära Vaterlandi putkand. Ja sel lipul, mille nad Pika Ärmani tornist maha rebisid, pold miskit aakristi peal, see oli meie oma kolmevärviline. Me olime jõud endid mõned tunnid iseseisva riigi ja rahvana tunda, kui vene karvane kämmal kõik nisukesed tundmused kustutas. Nemad vabastasid meid ainult vabadusest.
Nojah, see on niisama targutamine. Nagu ma ütlesin ? ¬need, kellele seda juttu vaja oleks, need seda ei loe. Aga mul on meie oma inimestele kah midagi ütelda. Neist mõni siiski mu ridu loeb, nigu kuulda, ja võibolla on nende lugejate ulgas mõni, kes mind ka ikka veel oma inimeseks peab. Neid akkab ka väheseks jääma, aga mõni siiski on. Ma suunan oma monuloogi nende poole.
Vaadake, mind äirib natuke, et me omal maal elavate venelaste peale nii kurjad oleme. Ma tean, et neid on seal palju rohkem kui meile meeldib ja et meie neid sinna ei meelitand. Nad ise tulid või nad toodi, ja ju neil seal ea on, sest ära minna keski ei taha. Ja paljudel polegi kuskile minna, sest nad on Eestis sündind. Mul on selline tunne, et nende ulgas peaks ikka täie aruga inimesi kah olema. Nisukesi, kes tahavad Eestimaal elada, eestlastega ästi läbi saada, Eestimaa seadusi austada ja kasvõi patuga pooleks eesti keelt kah purssida. Kui me nendele natuke sõbralikumat nägu näitaksime, siis saaks meie vabariik vähe parema näo. Mina mäletan sellest vanast vabariigist, et nisuke loom nagu mõistlik venelane on täitsa olemas. Ei tohiks kõiki samasse potti visata ja sama poslamaslaga üle valada.
Ega mul venelaste vasta miskit suurt armastust ei ole, aga kedagi pimesi vihata ma kah pole kunagi mõist. Venelasi on meil palju ja lahti me neist ei saa. Tark tegu oleks neid oma leeri tõmmata nii palju kui kannatab. Siis ehk võib loota, et nad ise oma räuskajad ja punase lipu lehvitajad korrale kutsuvad. Vähemalt mina oma rumala peaga loodan seda. Kui kellelgi on parem plaan, lasku kuulda.
Karla kalendrisaba: Sõja lõpp või uue algus?
Meelejahutus | 20 Apr 2007 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
